”Minu Rumeenia”, Tiina Sööt. Petrone Print 2022, 256+16 lk.
Tiina on tundlik kunstnikutüüp. Tema elu osa on (olnud) ärevus ja depressioon, ning tundub, et omal moel aitab see postkommunistliku põneviku piiridel balansseerimine tal elada. Raamatu alguses elab Tiina Austrias ja nimetab seda “justkui elusana kirstus maetud” tundeks, sest kõik on liiga igav, turvaline ja kontrollitud. Tema eelistab ebamugavat, aga elusat elu.
Ja Rumeenia, see pole mitte lihtsalt postkommunistlik põnevik. See on vanade legendide ja muinasjuttude epitsenter, täis ebausku ja maagiat. Päriselt ka on seal külad, kus siiani virutatakse igale surnule ora rindu, et ta vampiiriks ei saaks muutuda. Päriselt ka juhtus selline üleriiklik lugu, et poliitikud tahtsid maksustada nõidumist ja nõiad lubasid seepeale poliitikud ära needa ning seadusmuudatus jäigi vastu võtmata. Ja päriselt ka elavad Bukaresti kanalisatsioonis tuhanded inimesed, mitmenda põlvkonna asotsiaalid. Nad on pärit diktaator Ceaușescu aegsest kohutavast vaesusest ja lastekodudest.
Sealmail on, “Minu Rumeenia” raamatu põhjal, rohkem valu seoses kommunistliku aja ning üleminekuajaga, mulle tundub, et palju rohkem kui Eestis. Võibolla liialdan, aga mulle tundub, et Eesti NSV-l tegelikult vedas, me olime keset kurjuse impeeriumit suuresti nagu “vati sees”, rahvuskultuur jäi alles ja nälga ka keegi ei surnud. Meil vedas, võrreldes näiteks meie idasugulastega, soomeugrilastega, kelle kultuure välja suretati… ja võrreldes näiteks Rumeeniaga, kus valitses kohati tõeline nälg ja kus salapolitsei vaimne vägivald oli niisugusel tasemel, et isegi köökides ei räägitud tõtt.
Ning kui nõukogude aeg läbi sai, laulis eesti rahvas end veretult vabaks, tehes läbi ühe läbi maailma ajaloo romantilisima revolutsiooni (nii on mulle öeldud Ameerikas, neutraalsete kõrvalseisjate poolt, kes meie laulva revolutsiooni filmi nägid), aga Rumeenias võetakse üleminekuajastu kokku küsimusega “Kes andis käsu tulistada rahva pihta?” Selle ajaga seostub nii suur valu, et sellest lihtsalt ei räägitagi.
Milline on aga tänapäeva Rumeenia elu? Tiina koos oma rumeenlasest mehega kolib Bukaresti, korterisse, mis on maast laeni vana tavaari täis, ja hakkavad sealt end läbi kaevama, endale elu looma. Tänu raamatule meenuvad mulle teatud nõuka-aja lapsepõlve detailid. “Sooja vett tuleb küll, aga ta on külm.” Selle lause tähendust igaühe mõistus ei võta!
Ma mäletan, kuidas me omal ajal lugesime Tiina käsikirja, õigemini proovitööd. Hea sulega autor, põneva elukutse esindaja, perfomance-kunstnik, aga kuidagi nii nõuka… prussakad ja kortermajad, ja täiesti absurdsel moel on ta sellesse armunud. Täiesti lummav, kuigi mõistetamatu.
Edasi, aeg läks omasoodu, rohkem ma selle tekstiga kokku ei puutunud, kuni oli kord öö ja minul aega äsja ilmunud raamatu kallal nahistama asuda. Jõudsin umbes poole peale, kui ootamatult läks uni täiesti ära. Arvasin, et rohkem see raamat mind oma vampiiri-ja ebausujuttudega üllatada ei saa. Aga. Misasja? Päriselt?! Polüamooria ja BDSM ehk sidumismängud?
See oli palju enam, kui arvata oskasin. Me saime Rumeenia loo, saime moodsa kunstniku loo, saime noore naise arenguloo… ja kirss tordile, saime teada, mismoodi käib polüamooria ja sidumisklubide subkultuur.
Just selline on Tiina Söödi Rumeenia: kohati ehk ebamugav, aga väga elus elu.