„Minu Prantsuse Guajaana“, Sergei Põlme. Petrone Print 2015, 256+16 lk.
„Ei ole võimalik, et sul on Prantsuse Guajaana lugemata! See on parim!“ Sain hiljuti sellise kirgliku soovituse.
Tõesti, ilmselt mõjus mulle peletavalt teadmine, et tegu on putukapüüdja eluga vihmametsas ning et kinni püütud elukad tuli mürgisüstiga surmata… Lükkasin lugemist edasi, ühtäkki oli raamat otsas, lausa nii, et minu riiulisse ei jagunudki. Võtsin nüüd raamatukogust ja kuulasin ka audiost. Tõepoolest eriline lugu ja eriliselt hea sulg!
Võrdleksin selle raamatu teemat „Minu Antarktikaga“: autor elab isolatsioonis, kus inimesi vaid loetud arv. Aga Antarktika-loos kippusid tegelased omavahel segi minema ega ärganud korralikult ellu. Sergei vihmametsaloos eristuvad karakterid üksteisest ja justkui film jookseb silme ees. Ka Antarktikas on looduskirjeldused (pingviinid ja teised linnud), aga Prantsuse Guajaanas on looduse variatiivsus muidugi võrreldamatult laiem, lausa planeedi parim, lausa nii, et kohtab floorat ja faunat, mis siiani ametlikult avastamata. Sergei armastab looduses hulkuda, loodust märgata – ja oskab seda ka kirja panna.
Kes Sergei oma positsioonilt on, mõtlen ma. Tehniliselt võttes on vastus lihtne: 22aastane bioloogiatudeng, kes märkab töökuulutust ja satub aastaks tööle putukapüüdjana, tööandjaks üks vihmametsa kolinud prantslane ja sihtrühmaks putukakogujad üle planeedi. Oma autori- ja elupositsioonilt on Sergei eelkõige jahimees, selline ürgne ja õiglane, kes ei küti liiga palju ja austab loodust. Kui ta näiteks püüab söögiks elektriangerjat ja kukub selle käigus ise vette, võib ta ka ise surma saada. Võitlus käib võrdsel alusel.
Temas on ka lääne inimesele iseloomulikku katsetajat-loomaarmastajat. Kui kanalaudas jääb munade söömisega vahele üks vikerboa, võtab Sergei mao endale puuri lemmikloomaks ja laseb ta pärast lahti, mitte ei löö teda maha, nagu kohalikud soovitavad. Ja kui ta esimesi kordi oma tööd teeb, putukaid mürgisüstib, siis on tal kahju ka. Kohati muutubki ta looduspäästjaks, näiteks kilpkonnamunadega sebimist tuleb ette mitmel korral.
Sergei on ka lihtsalt loodusvaatleja, nendel lehekügedel on päris palju pisikesi etüüdikesi, kus tegelasteks on elusolendid, vahel ta ise nende hulgas. Näiteks kuidas suhtlevad omavahel elektriangerjas ja anakonda? Jaaguar jääb tal küll nägemata, aga looma uriini lõhna kirjeldab nii vängelt, et see püsib tükk aega lugeja ninas, ja võib arvata, et jaaguar nägi Sergei ära küll, isegi kui vastupidist ei juhtunud.
Ning Sergeil on antropoloogi ehk inimuurija pilku. Tabavalt paneb ta kirja kohalike meeste mõtteid, kui kämpingusse on saabunud noor naine: tuleb ju ära jagada, kes neiu endale saab. Temas on ka keeleuurijat. Ta märkab, kuidas nende kämpingus tekib kuude jooksul täiesti oma keel, kus on pooljuhuslikud, kõigile sealviibijaile teada olevad sõnad inglise, prantsuse ja kohalikust keelest (loodetavasti midagi eesti keelest kah) ja neile sõnadele saavad osaks kokkuleppelised tähendusväljad, millele asutakse reageerima. Just nii iga keel sünnibki, et kusagil aegruumis on vaja midagi kokku leppida, ega eesti keel midagi muud ole: kohtusid põhi, lõuna, ida ja lääs ning oli vaja suhelda.
Aga lisaks kõigele muule on Sergeis sotsiaalteadlast, isegi düstoopia-kuulutajat. Omaette teema on läheduses (keset loodukaitseala) asuv kullakaevandus, ma ei teadnud varem, et enamus maailma kulda kaevandatakse keemiliselt ehk tsüaniidiga sidumise teel, tekitades suure portsu mürgiseid jäätmeid. „Mille nimel?“ mõtiskleb Sergei ja arutab, et tulnukate vaatenurgast see küll inimeste intelligentsitaset ei näita. „Selle metalli järele on teatud tööstuslik nõudlus. Aga märksa suurema osa kulla hinnast seletab ühe primaadiliigi kiindumus läikivatesse asjadesse. Kogu investeerimiskulla väärtus põhineb usul, et maabrimees on nõus seda kunagi sult kallimalt ära ostma, mingit lisaväärtust üks inertne metallitükk kuidagi ei loo.“ Õnneks lõppeb võitlus keskkonnakaitsjate ja kullakaevanduse vahel selles raamatus nii, et kullakaevandus kaotab.
Huvitav, et pole absoluutselt oluline, kas Sergei lugu toimub aastal 1980, 1990, 2000, 2025… Päris alguses on stseen, kus selgub, et internet on ära ja lähema kahe kuu jooksul tagasi ei tule, ning siis kaob interneti-teemaliin lihtsalt minema. Ühel hetkel mõtiskleb Sergei: kui mujal maailmas saaks tsivilisatsioon otsa, siis see külake siin elaks ikka samamoodi edasi.
Rõveduste ja ohtude pealt see raamat kokku ei hoia, kõik sobib konteksti, tundub vihmametsa-kultuurireeglitega klappivat. Kohaliku rahva delikatess on möiraahvi aju, mida kontidelt ludinal imeda. Ja sadade äblikuliikide seas elab üks eriti pahur, kes lihtsalt norimise mõttes tuleb ja hammustab. Ja on üks putukateadlane, kes sai oma uuringute käigus nii palju haiget, et tekitas putukate hammustuste valuskaala, Sergei sai näiteks edetabeli teist kohta hoidvalt isendilt ampsata ega suutnud tükk aega sammugi astuda, sest väänles valust maas.
Kui palju kordi Sergei selle aasta jooksul surmasuhu satub, ei oska öeldagi, igapäevased ohud muutuvad lugedes lihtsalt fooniks. Jah, ikka tuli ette, et madu hammustas ja tuli kiirest kämpingu poole joosta, arvestusega, et kui on mürgine, siis kukub ta inimeste silme all kokku, ja muud sellised lood. Tema peatöö, putukate püüdmine, toimub kuuloomise pimedate ööde aegu, kunstvalgust peibutisena kasutades. Lisaks putukatele tuleb vahepeal korjata kraami farmaatsiatööstusele, erinevate ravimite jaoks, aga osaliselt veel katsetamiseks. Meenub üks putukas, kelle hammustus tekitab meestes 24tunnise valulise erektsiooni – seda tuleb muidugi uurida võimaliku impotentsusravimi jaoks, niisiis putukat püüda, aga mitte ise hammaste vahele jääda…
Mul on, muide, teooria, et kõigi nende lugude saatel läheb lugejal putukahirm väiksemaks. Aga mina eriti putukaid ei karda ka, seda peaks kommenteerima keegi foob, kes raamatu ette võtta on julgenud.
Mõtlen: mitme ruutkilomeetri piires „Minu Prantsuse Guajaana“ tegevus toimub? (Hiljem vaatan raamatus asuva kaardi mõõtkava, saan vastuse: umbes nii 12–15 ruutkilomeetri piires.) Suures osas käiakse jala (jah, on küll üks kahtlane auto ka). Vahepeal saabub kämpingu tegelaskonda juurde mõni putukateadlane, filmigrupp või ekstreemhuvidega turist välisilmast. Põhitegelased on aga kohalikud väikese kämpinguküla elanikud.
Arvatavasti käivad eestlased siiani just sinna kämpingusse tööle, juba enne Sergeid oli see rada sisse tallatud ja jätkus ka pärast teda, ikka aastase rütmiga. Meie kirjastusse on pakutud veel samalaadset lugu, isegi rohkem kui kord. Praegu olen küll Sergei loost nii vaimustuses, et tahaks hoopis sellele kordustrüki teha. Ma ei tea, kas seda vaja on. Ega tea, kui palju Prantsuse Guajaanasse (teisele poole planeeti, Lõuna-Ameerikasse) niisama reisitakse?
Ahjaa, oluline nüanss: iga soovija võib sinnakanti viisavabalt reisida ja tööle minna, sest see piirkond on Euroopa Liit, Prantsusmaa osa! Just sealt lastakse kosmosesse Euroopa päritolu satelliite ja sütikuid – ka Sergei raamatus on stseen, kus ta veel ei teadnud seda fakti ja arvas, et džunglisse on saabunud UFOd või meteoriiit, aga tegelikult kuulis ta sütiku väljumist kosmosesse.