”Minu Prangli”, Annika Prangli. Petrone Print 2025, 208+16 lk.
See on väljaspoolt sissetulija lugu, Eesti külaelu selle nurga alt. Mõtlen: Annika Prangli on julge inimene, ta on seda olnud aastakümneid ja nüüd on ”kirss tordil” see julgus, oma lugu kirjutada, ilma hirmuta, mida küla arvab. Põliskultuuri liikmele on tegelikult rohkem lubatud, küla on tolerantsem. Aga Annika on oma koha sel saarel aastakümnetega välja teeninud, ja võibolla siiski on tema perekonnanimi ka natuke abiks olnud sellel omaksvõtul.
Olgu siinkohal öeldud, et see on justkui lihtsalt suur kokkusattumus, et perekonnanimi ja saarenimi needsamad on, aga samas on see ka lugu sellest, kuidas inimene ise oma saatuse loob. Otsus minna saarele seiklema tuli sellest perekonnanimest, ja siis tekkis tasapisi otsus saarele maamaja soetada ning sinna teisigi külla kutsuda. Algas Prangli reiside fima tegemine. Kindasti on sellistele tegudele nagu turistide saarele toomine kohalike vastuseisu, aga neid oma-ja-võõras teemasid on Annika delikaatselt (samas ausalt) käsitlenud. Otsesemalt vihane on ta selle peale, kui kohalik omavalitsus ehk Viimsi vald käskis maha võtta värvilise ja karakteriga paadikuuri, et ehitas selle asemel euromonstrumi. Arvan, et Karlovas või Kalamajas poleks seda juhtunud, aga Pranglil jäi rahvast väheks.
”Mis tunne on…?” sellesse saab raamatut lugedes sisse kindlasti. Mis tunne on ehitada maja nii, et absoluutselt kõik ehitusmaterjal tuleb ette planeerida, linnast ehituspoest tuua, pisikesel praamil selle jaoks aegsasti koht broneerida? Ma olen ehitanud nii, et virisen, kui sageli peab maalt linna ehituspoodi sõitma, aga kui mul oleks maantee asemel meri…? Huh! Ja mis tunne on ärgata talvel oma maamajas, olles teadaolevat ainus inimhing oma saarepoole peal, ja avastada, et auto on ööga täiesti lume alla mattunud, ning telefonilaadija on ka autos. Kui tahad välja saada, siis kas oota kevadeilma või hakka üksi kaevama… Selles talvevaikuse lummuses on midagi erilist. Mulle meenub ”Minu Antarktika” raamatust väide, et aju vajab toitu ja isolatsioonis saab seda justkui vähe. Samas vajab aju ka puhkerežiimi ja seda saab just isolatsioonis.
Aga mis tunne on olla imepisikeses maakoolis õpetaja? Sellest teemast libises Annika minu jaoks ehk liiga kiirelt üle, aga ju see on minu enda kiiks, mulle meeldib seda ette kujutada: kui kunagi läheks kusagile niiöelda kolkasse koolmeistriks. Ta ei pidanud seda ametit ka väga pikalt, sest kõike korraga ei jõua. Ja siiani elab ta nii, et alles on ka kodu mandril. Vahel siin, vahel seal!
Mul õnnestus käia suvel raamatu esitlustuuril Pranglil ja sain kindla teadmise, et tulen kindlasti tagasi, võtan kaasa ka oma Ameerikas elava tütre ja ta peigmehe ja näitan uhkusega autentset kultuuri. Seal oli kiviaedu ja vana puitarhitektuuri, aga igal pool olid ka naljakad roostes retroautod. Asi ju selles, et pole mõtet vanaks jäänud autosid mandrile tagasi vedada! Ja kuna sel pisikesel saarel pole tehnoülevaatuse nõuet (logistiliselt loogiline), siis on igaühel jutustada lood, mismoodi neil külavaheteedel on sõidetud imeliste masinatega. Ühel mehel näiteks läksid tuled katki, nii et tuli sõita taskulambi valgel. Ühel juhtus nii, et romu sõitis küll veel, aga ainult tagurpidi käiguga, ja kõik teadsid seda, harjusid ära.
”Kas kirikusse ka tahate vaadata?” küsiti meilt. – ”Aga kirik on ju kinni? ”Ma tean, kus kivi all võti on!”
Kui tagasi sadamasse jõudsime, saime hoiatuse, et võibolla on praam katki ja peab ööseks saarele jääma. Oot, mis, sellega polnud arvestanud… ”Poest saab hambaharja ka!” Ja seepeale, et pood on juba õhtuselt kinni, öeldi taas: ”Me teame, kus poe võti on!” Niisugune muinasjutuline, justkui mänguühiskond on see pisike Prangli saar.