„Minu Pärnumaa“, Kristel Vilbaste. Petrone Print 2025, 224 lk pluss 16 lk fotopoogen.
Kuulasin ennist Kristeli juttu Pärnumaa-raamatu esitlusest ja sain sealt ühe võtme tema mõistmiseks. „Ma olen tehtud-tehtud inimene,“ ütles ta.
See on kirjutajale suur õnn, olla tehtud-tehtud inimene.
Ise olen ma pigem mõeldud-alustatud tüüpi. Kui palju on minu erinevates arvutites alustatud lugusid! Ka mina olen teinud mitu algust looga, kus lähen tagasi oma lapsepõlvemaale ja jutustan seda, mida mäletan, kogen uues ajas uut, liidan kokku vana ja värske… aga vaat seda lõpetatud-tehtud energiat pole mul alati piisavalt.
Ehk just seepärast suhtusin ma kirjastajana alguses skepsisega sellesse mõttesse, et Kristel teeks meile raamatu „Minu Pärnumaa“, kui ta tegelikult pole aastakümneid ise Pärnumaal elanud ja kui ta pakkus välja idee, et käib korra reisil mööda kunagist kodumaakonda ja saab raamatu kokku. Oli see mul siis pisuke kadedus või uskumatus, et niimoodi saab… Aga siis mängis aegruum ette sellise olukorra, kus soovisime saada suvist Eestimaa-keskset raamatut (sest olete ehk märganud, et „Minu…“ sari teeb suviti Eestimaal tiire) ja Kristel oli just see, kes kõigist meie „mõeldud-alustatud“ tüüpi autoritest eristus sellega, et „Jaa, ma hüpppan autosse ja sõidan Pärnumaal ringi ja meenutan kõike olnut ja… teen ära!“
Ja tegigi. Tehtud-tehtud.
Pärnumaa raamatu karkassiks on kolmepäevane reis. Aga selle karkassi peale on elu elatud 60 aastat ja tegelikult kauemgi, sest seal on Kristeli ema, isa ja venna mälestusi. On vahendatud lood metsavendadest Kilingi-Nõmme kandi metsades, on reetmised ja mäletamised, on küüditamiseööl metsajooksmised… Ja aegruum venib mitte ainult 13. sajandi vabadusvõitlusse (Soontagana maalinnusesse), aga isegi Eesti kõige esimesse teadaolevasse asundusse, 11 tuhande aasta tagusesse aega, kui meri ulatus kaugele sisemaale ja siia saabunud ränduritel oli seltsiks koer. Eesti esimesed inimesed ja nende koer. Pulli asundus.
Miski Kristeli kirjutamislaadis on selliine, et tekitab minus tahtmise edasi minna, rohkem teada saada. Sellistel hetkedel meenub mulle Fred Jüssi ütlus, millega ta andis mulle kord „Annapurna“ nimelise mägironijate loo, üsna lakoonilise raamatu: „Sa ise võtad mäkke kaasa selle, mis sul võtta on, ja see raamat on samasugune, kiire ja lihtne, aga avab mõtteid su sees.“ Kristeli Pärnumaa hüppab teemades hoogsalt edasi. Ta on vägeva loodusrahva esindaja, ka oma isikliku suguvõsa ja vereliini mõttes. Siin raamatus avaneb justkui loodusrahva ja tehnokraatia vaheline võitlus, näiteks looduskaitseala direktor Henn Vilbaste versus Kablis suvitavad nõukogude kosmonaudid, aga ka must-toonekured versus tuulikupargid, lageraied ja sookuivendused…
Ma usun, et see raamat tekitab vajaduse minna loodusesse ja väärtustada loodust, aga ka vajaduse omaenda pere mälestusi talletada, olgu need mis iganes Eestimaa või maakera otsas. Ja nagu öeldud, raamat tekitab minus ka küsimusi, mida edasi uurida või millest saaks Kristel järgmisi lugusid kirja panna. Näiteks rajati Kabli lindude rõngastamise jaam ehk linnujaam selleks, et uurida, miks osa rändlinde lahkub kaugele ja osa jääb ja osa rändab natuke kaugemale. Küsimus oli, aga vastust polnud. Miks siis? Ja kas käitumine on geneetiline, ja kas nad tulevad pesitsema tagasi sinna, kus nad kunagi koorusid? Aga see on juba uus jutt…