„Minu Pariis“, Triin Lellep. Petrone Print 2020, 240+16 lk.
„Küsimus pole selles, kas ta on ooperilaulja või ei, mina ütlen seda, et ta oskab kirjutada!“ Niimoodi soovitas Triin Lellepit meie kirjastusele üks minu kunagine õppejõud, kellele Triin Pariisist lugusid saatis.
Ja kirjutada Triin tõesti oskab. “Minu Pariis” on tugeva autorihäälega stiil, kus olulist osa mängib iseenda üle nalja heitmine, terav silm ja julge loomus. Paberi pealt lugedes ei saagi alati aru võimalikust eneseirooniast, aga teise ringiga lähenesin raamatule audioformaadis, Triinu enda sisse loetut kuulates, ja seal jäi mitmel pool kõrva, kuidas ta on ise oma lugudele intonatsioonivõnkeid lisanud. Koomilise piirini ulatuvat pealehakkamist temas jagub: keskkoolitüdrukuna otsustas, et kunagi kolib Pariisi, ja esimese ametina hakkas fotograafist sõbrale modelliks, selle kõrvalt asutas aga ooperilauljate agentuuri Prantsusmaa haru, mille toimimisele pidi ise peale maksma, aga ega raha tal ju tegelikult polnud… Pariisis on hea elada neil, kel on palju raha. Eia Uusi „Minu Prantsusmaa“ tegevus toimub ju ka suuresti Pariisis, aga neis ringkondades, kel raha jätkub, pole imestada, et Eia Pariis mõjub romantilisemalt.
Aga Triin Lellepi raamatu abiga toimub lugejas Pariisi-teemaline kainenemine. Me ilmselt kõik oleme kokku puutunud romantilise Pariisi müüdiga, meenub näiteks Netflixi hittsari tänapäeva glamuurlinnas “Emily in Paris” või Woody Alleni film „Midnight in Paris“, kus peategelane sattus ajarännu abiga Hemingway-aegsesse, 1920ndate Pariisi. Ja eestlased teavad, kuidas kord elasid seal Vilde ja Viiralt ja Tuglas, kes ütles, et igal kunstnikul on teiseks kodumaaks Pariis”. Neid müüte hoidev ja hariv on näiteks Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“, mis on ka omakorda imetore raamat, aga… hoopis teises dimensioonis. Triin Lellepi Pariisis jooksevad saiapoodides riiulite vahel rotid, tänavad on täis koerajunne, tavalise teenindusstiili juurde käib klientide solvamine, üüritoas ronivad põrandal vaglad… Ja milline rõõm, kui su nurgapealse saiapoe müüja sind lõpuks “Bonjour!” tervitusega õnnistab ja su omaks võtab.
Ei usu, et see vaid Triin Lellepi versioon antud linnast on, sest ka pisike guugliotsing annab teada, et eksisteerib “Pariisis pettumise sündroom” ja näiteks Pariisis depressiooni sattunud Jaapani turistidele on avatud ööpäevaringne psühholoogilise abi telefon (tasuline muidugi).
Aga see ei tähenda, et Triin Lellepi Pariis oleks igav! Kuna peategelane oskab sattuda olukordadesse-seltskondadesse, siis on siin raamatus aktiposeerimist surnuaias, illegaalseid teatrikoridorides hiilimisi, tülisid miljonäriga taimetoitluse ja lõvijahi teemadel… Tundub, et Triin sobib sinna linna (igatahes palju paremini kui oma eelmisesse elukohta, Saksamaale, nagu ta ise tuvastab, oli ta liiga taltsutamatu tüüp sakslaste jaoks). Pariislased on kirglikud ja ülbed. Tomatid ja buuud lendavad teatrites päriselt, nagu lehvivad ka streikijate ja tänavademonstrantide loosungid ja kollavestid panevad tõemeeli tule otsa, kui miski ei meeldi. Ega muudmoodi saakski seletada Suurt Prantsuse Revolutsiooni ja sellele järgnenud segaduste sajandit. Triin kirjeldab prantslaste olemust omamoodi sooja huumoriga, ta ei aja õigust taga (välja arvatud siis, kui juttu tuleb loomaõiguslusest). Samas on tekstis ka kurbusekihte, vähemasti üks väga valus episood: Jumalaema kiriku suurpõlengut ja mismoodi pariislased seda abitult jälgisid…
Ka nn tänavatarkusi on raamatus küllaga. Millistest pettustest eemale hoida (näiteks kuidas bookingu kaudu päevaks broneeritud tuba lollidele pooleks aastaks edasi üüritakse ja ettemaks võetakse), millistesse muuseumitesse kunas ja kuidas minna. Ning ootamatult hakkabki otsa saama! Nii tempokas tekst, ei ei takerdu mu meelest ainsalgi kohal. Hõrk ja õhuline justkui gurmeetoit (aga muide enamikus Pariisi toidukohtades Lellepi andmeil gurmeetoitu ei saa), üritamata olla liiga diip ja tõsiselt võetav.
„Minu Pariis“ ilmub peagi, muide, ka prantsuse keeles. Ma arvan, et prantslastel on seda väga lahe lugeda, näiteks kohalik musitamiskultuur on üksipulgi lahti seletatud. Kujutan ette, et sellised episoodid õiges garneeringus võivad päris populaarseks osutuda, umbes nagu Justin Petrone süldi- ja verivorstijutud eestlaste seas.