„Minu Okeaania“, Lembe Mõttus. Petrone Print 2017, 272+16 lk.
Kui ma kunagi seda käsikirja toimetama hakkasin, siis arvasin, et tegu on umbes 19aastaste neidudega, kes hullu panevad: on otsustanud kaasa pakkida hunniku kange alkoholi pudeleid ning (pool)olematu eelarvega lennata „kusagile sinna Austraalia taha“. Alles kusagil poole teksti peal jõuab kohale see, et kahel võluval tegelannal on kodus mehed ja koolis käivad lapsed ja korralik karjäär, aga vahetevahel on neil vaja kõik see maha jätta ja minna laia ilma rändama.
Tasapisi selgub ka, et ega need peategelased midagi nii väga hullu ei teegi, kui reisisihtkoha valik välja arvata. Kaasa taritud kange alkohol on vajalik eelkõige kõhu korras hoidmiseks. Esialgne vintsutus Austraalia tollis (raamatu esimestes peatükkides ei saa ega saa kaugemale), uhh, see ajab küll närvi. Aga vähemalt viinapudeleid peetakse piiril veepudeliteks ega võetagi ära!
Meie kaks peategelast on võluvalt optimistlikud. Ühel neist on lennuhirm ja teisel veehirm ja nii nad seal kulgevad. „Vaatasime põllul ringi, kus võiks lennujaam olla. Selgus, et see põld ongi lennujaam. Check-in istus rätsepistmes kõrges rohus, sinine maika seljas, ruuduline kaustik süles ja teatas, et me võime lennata, mahub ikka.“ Lennuk oli väiksem kui sõiduauto, maandus ära, aga õhku ei suutnud tõusta, ainult plärises. Põllule see jäigi, järgmisel päeval saabus uus lennuk(ivare) ja küla kogunes põllu äärde vaatama, kas kukub alla või ei. Sellistes olukordades on tõesti kanget alkoholi vaja!
Seikluste jooksul muutuvad naised aina räpasemaks, jalad on täis kannalõhedesse kogunenud muda, pesemiskohti leiab harva… Kui nad kohalikku alkoholilattu sisenevad, peetakse neid sealseteks müüjateks, nii mustaks on nad muutunud. Ja tarkus aina tuleb, nad kohtuvad kohalikega, kes tunduvad nii ehedad ja õhinas, turiste on nii Salomoni saartel kui Paapuas vähe. Ette tulevad nauditavadd dialoogid kohalikega, teemal: kuidas teil asjad käivad? Näiteks tuleb ka rahuajal endale vahel sõjamaalingud teha ja lapsi ehmatada, siis kasvavad lapsed julged (mulle meenuvad eestlaste mardisandid) ja džunglis ei tohi sinist kanda, sest see värv meelitab madusid ligi (kes teab, äkki tõesti?) ja krokodillid on vee all täiesti ohutud, nad ei saa seal hammustada (aga nii kui lõuad vee peale tulevad, on olukord teine) ja naisi ei ole traditsiooniliselt ära söödud, ikka vaid mehi (sealkandis on rituaalne inimsöömise kultuur, aga seda tegelikult enam ei viljeleta).
Nii et: soovitan! Nagu sealkandis öeldakse, nambawan! (Number one.) See mõnus-humoorikas ja vägagi silmaringi laiendav raamat on küll paberi peal otsas, aga õnneks ka audiona muhedalt sisse loetud.