„Minu Odessa“, Loone Ots. Petrone Print 2019. 248+16 lk.
Kurb on mõelda, kui palju on sellest linnast nüüdseks hävinud. Ma ei taha guugeldada, et seda täpsustada… Loodan, et see isiksus nimega Odessa tõuseb ja viskab nalja ning see praegune Ukraina-Vene sõda jääb vaid killuks mälestuste reas.
Et „Odessa on isiksus“, seda ütleb Loone Ots raamatu tutvustuses. Eks ta ise ole ka isiksus: särav, ekstravagantne, erudeeritud, hea esineja. Sellised tüübid kipuvad ikka vahel läbi põlema. Ja see raamat algabki läbipõlemise (ennetamise) hetkest. Mõnusalt mänguliselt on ta seda teinud: raske on, läheks kusagile, kuhu… ja me saame kogu mõtteprotsessi järgida. Et poleks liiga kallis, liiga igav, liiga kauge… ja et oleks kultuurne ja karakteriga. Ma arvan, et kunagi teen mina ka midagi sellist: lähen kusagile isiklikule asumisele konkreetse ajaraamiga.
Olin ise Loone raamatu toimetaja ja tundsin kohati, et see isiklik lugu (vajadus elule restart teha) jääb põneva Odessa varju. Mis kriis see siis oli ja kuidas oli seda kodustest eemal olles lappida? Mäletan, et palusin Loonel kkirjutada „midagi isiklikku“ juurde ja talt tuli humoorikas peatükk öösel mööblit lükkavast naabrist. Olukirjeldusi on siin küll, kentsakaid tüüpe teatrist või koerakakase botase puhastamist. Siiski on tunne, et eriti sügavale enda sisse autor ei lase, aga ei peagi.
Selle raamatu üks tugevusi on kultuurinälja tekitamine. Mis Loone Otsa jaoks elementaarne, seda peab tavaline lugeja ilmselt juurde uurima… Näiteks leitmotiivideks raamatus on Ilfi ja Petrovi tsitaadid. See kirjanike tandem oli muide pärit Odessast.
Kokkuvõttes on see raamat nii hariv (Odessast hargneb terve Venemaa ja Euroopa lugu) kui ka toetav (kriis on hüppeplatvorm uude elufaasi!). Ja selle raamatu põhjal sisustaks ära mitu korralikku viktoriini. Kes oli Sonja Kuldkäsi? Millest süüdistati Vladimit Võssotskit? Miks oli soomuslaeva nimi just Potjomkin? Milline Eesti film on osaliselt üles võetud Odessas? (Õige vastus: “Arabella, mereröövli tütar”.)