“Minu Mehhiko”, Doris Kristina Raave. Petrone Print 2019, 260+16 lk.
Täiesti ootamatu lugu. Ka stiil on veidi ootamatu, autorist pulbitseb pidevat emotsiooni. Midagi nii ladina-ameerikalikku eestlase sulest… just iga päev ei kohta.
Raamat algab küll teises stiilis, pigem vaoshoitult ja kõrvaltvaataja pilguga. Aga siis algab Doris Kristina lugu. Detailidest hakkab selguma, et tegu on elu loosirattast hea pileti tõmmanud neiuga: ilus, tark, heal töökohal, jõukal järjel. Meile ei anta detaile, mis tööd ta seal Šveitsis täpselt teeb, aga igatahes on ta küllalt rikas ja tal on täiega igav. Pead pööritama ajavad laused unistustest minna tööle kusagile Lõuna-Ameerikasse vaestekooli lõppevad ühtäkki sellega, et… ta lendab ühe töökuulutuse peale Mehhikosse, et hakata kellegi rikkurilapse eraõpetajaks. Ja lapse ema teatab kohe kohtumise avalausetes: „Inglismaa on lahe, Elizabeth on nunnu, ma vanasti kurameerisin Williamiga…“
Päriselt või? No ega meie Petrone kirjastuses ei saa kontrollida, kas kõik jutustatud lood on tõesed. Teatud valedetektor läheb selle loo lugemisel käima küll, ja minu vaist ütleb, et raamatu alguses lahti rullunud lugu on päris. Siin on nii palju kentsakaid detaile. Ja ma usun ka seda, kuidas peategelane end niiöelda „ära kaotab“, sukeldudes ülirikaste latiinade maailma, kus on elementaarne, et tuleb teha iluoperatsioone. Operatsiooni kirjeldamine võtab minult küll isu seda teha ja et sellest väheks ei jääks, tuleb peagi otsa järgmise operatsiooni kirjeldamine .
Mehhiko on loomulikult klassiühiskond. Raamatu avalood toimuvad selle absoluutses tipus. Siis toimub ühe päeva jooksul miljonäride maailmast liftiga allatulek… kuhu? Mis edasi? Kuna tööandja sai pahaseks, pole meie autoril järsku mitte midagi muud kui seljas olnud riided ja käes telefon, isegi pass jäi tööandja juurde seifi ja pangakaart ka, aga ega seal kaardi peal enam midagi eriti polnudki… Hakkab kompamine kusagil seal madala töölisklassi seljakotirändurite-kaltsakate osas, töö leidmine, mis aitab palgapäevast palgapäevani ära elada, ja seda elu vürtsitavad edasi lood narkokartellidest ja muud ajakirjandusliku sulega komponeeritud vahendatud kogemused, muidugi tuleb mängu ka kohalik mees ja ämm ja muud sugulased, isiklikud kogemused, probleemid viisabürokraatiaga, st jätkub pigem „tavaline Minu… sarja lugu“. Lugejana on mul na-atuke kahju, et ta oma tööandja Rosaga ära ei lepi (see lugu leiab lõpu küll, ta saab oma passi, kaardi ja riided tagasi, ja siis on finito.)
Kohati on see raamat omapäraste stiilivõtetega, mis on vahel nii kahtlased, et mõjuvad humoorikalt, ma ei tea, kas plaanitult või mitte. Näiteks suures kriisis olles mõtleb autor: „Ma ei saa ju siit riigist veel lahkuda, sest Mehhiko köök on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja!“
(Ülirikkad, muide, ise Mehhiko toitu ei söö.)