„Minu Malta“, Ingrid Eomois. Petrone Print 2024. 248+16 lk.
Mäletan (tulevase Malta-)Ingridi nägu ülikooli esimestelt kursustelt, liikusime samadel trajektooridel. See oli väga ammu! Ja juba siis, sel ammusel ajal, 1990ndatel, sattus Ingrid Maltasse ja sinna ta jäigi.
Maltal käinud pole ma ise siiani, austan platooniliselt seda pisikest kivist saart tema suure ajalooga, mis ulatub palju kaugemale aegade taha, kui me harjunud oleme (üks lugu raamatust: kuidas turist kurdab, et templite varemed on siin kuidagi liiga madalad, “korralikku kultuuri” pole…) Tänapäeva Malta kultuur tundub kohati itaalialik, katoliiklik ju. Aga kui kaardile vaadata, siis võib imestada, kui lähedal on Maltale Aafrika manner (Liibüa ja Tuneesia), nii ongi lisaks araabia mõjusid, oma valusa jälje on jätnud ka Osmani impeerium, ning sellest kõigest kokku tuleb saarelik „iseenda moodi“ tulemus. Nagu igas saare/külaühiskonnas, on seal kirjutamata reeglid, naabritädide maffia, millega vastuollu minna ei tohi. Ingrid elab samm sammult saare ühiskonda sisse ja algsest imestajast saab giid, kes imestajatele selgitusi jagab, vedades näiteks oma Eesti-sugulasi mööda saari ringi (Malta on tegelikult rohkem kui üks saar, täpsemalt: kolm.)
Olen vahel mõelnud, et miks ma küll ei ole kunagi külastanud Maltat. Arvatavasti pelgan, et mulle ei meeldi koht, kus on tavamõistes vähe loodust. Mitte ühtegi jõge ega järve, mitte ühtegi puudesalu, mida metsa nimega võiks õnnistada. Aga samas on seal ürgne ajalugu! Ja on võimalus kohtuda veel eksisteeriva külakogukonnaga otse siinsamas Euroopas. Loen ja imestan, kuidas Ingrid annab otse kohapealt reportaaži kultuurivõitlusest teemal „kas teha abielulahutus legaalseks“, aastal 2011. Võitlus lõppes uuendajate võiduga ja nüüd on vaid ühes Euroopa riigis abielulahutus endiselt keelatud, nimelt Vatikanis, ja lisaks on maailmas ainult üksainus lahutusi keelav riik: Filipiinid, mis on samuti väga konservatiivne-katoliiklik, nagu Maltagi.
Igatahes selle raamatu põhjal võib öelda, et lahutuse legaliseerimise teema oli Maltal tõsine võitlus, kirikuõpetajad manipuleerisid lastega, et need oma emadele-isadele õiget nõu annaksid, bussidega toodi kloostritest nunnasid referendumile hääletama, sõbrad pöördusid tülli, vanemad vihastusid noorte peale ja vahel ka vastupidi… Võibolla niimoodi kirjeldades kõlab, justkui ma naeruvääristaksin siin midagi. Aga ei. Ma soovin öelda, et see on kultuuriline fenomen ja meil on veel võimalik seda fenomeni külastada, enne kui kõik moodsaks ja ühetaoliseks muutub. „Vana kool“ on väärtus omaette! Ja arvatavasti on väga huvitav kogeda ka sealseid lihavõtterongkäikusid, ülimalt tõsiselt võetuid, kus mehed tassivad raskeid ristisid ja elavad üle tõelisi piinu… Tegelikult ma vist ei taha seda näha. Üks asi, millega aga Maltal peab arvestama: seal on 1500 inimest ühe ruutkilomeetri kohta. Võimatu on mitte näha. Võimatu on (pikalt) omaette olla. Küllap sellepärast tõmmatakse Malta kodudes kardinad ette nii, et neid mitte kunagi eest ära ei võeta.
Siin kaante vahel on veel palju silmapiiri avardavaid lookesi. Kohtutõlgiks olemine näiteks viis Ingridi kokku noorte eestlaste-narkomuuladega. Kuidas keegi üldse kusagile sellise raja peale satub ja mismoodi vanglas olemine võib osutuda heaks turvaliseks lahenduseks? Või lood Aafrika põgenikest, kes eluga riskides Maltale jõudnud. Miks nad kodust minema saadeti, kuidas nad igas etapis maksid vaheltkasuvõtjale… ja mis nüüd Euroopas edasi saab? Mulle läks südamesse ka Ingridi ämm, lihtne armas naine. Ja üks memm, kes viskas salaja perekonna passid minema, sest taat tahtis Austraaliasse emigreeruda, aga memm tahtis oma saarele jääda.