„Minu Malaisia“, Cristo Pajust. Petrone Print 2023, 192+16 lk.
Kui ma 2023. aastal esimest korda „Minu Malaisiat“ lugesin, kiirustades, vahetult enne esitlusvestlust, siis jäi mulle sisse tunne, et mul vist jäi kogemata üks peatükk vahele. Nüüd uuesti lugedes tuli see mulle meelde, sest mind valdas täpselt seesama tunne. Lappasin isegi raamatu läbi: kus see koht on?
Nimelt on autor kaanetekstis lubanud, et „leiab end armukolmnurgast“. Nüüdseks olen juba päris kindel, et sellist kohta raamatus polegi. Ei ole korralikult komponeeritud see, mismoodi tuleb sisse uus tegelane, Malaisia hiinlanna Maria. Kusagil raamatu alguses on mainitud ühel basseinipeol temaga tutvumist. Ja siis, kui olen ta lugejana täiesti unustanud, tuleb ta järsku uuesti tugevalt sisse ja lihtsalt on. Vahepeal aga tegutseb tegelasena rumeenlanna Liivia. Ei mingit suhtedraamat. Lugu, see toimus kusagil mujal, mitte lugeja nägemisulatuses. Nojah. Mina olen lojaalne loo loogikale, mitte aga viisakusele, et teatud asjadest ei ole ilus kõnelda. (Pealegi, kordan, see on ju kaanel välja lubatud kompositsioon.) Ja lõppkokkuvõttes on endal imelik tunne: kas mina olen kõmujanuline, kas see on minu kui lugeja viga? Veidike eneseteraapiat ja mõistmine: ei, see on ikkagi suur küsimus, LOO jutustamise küsimus, millest siin vajaka jäi.
Aga heake küll, kõnelgem sellest, mida „Minu Malaisia“ on, mitte sellest, mida pole.
Cristo lugu on kindlasti enese ülestöötamise lugu. Alguspunkt Tallinna korporatiivsses maailmas, sees sügelemas vajadus mujale minna, ja kuna majandustudengite organisatsioon AIESEC on natuke rahvusvahelise kogemuse maiku suhu andnud, hakkabki Cristo otsima midagi eksootilist, peamine mõõdupuu, et Euroopast väljaspool. Nii saab ta pakkumise ja maandub ilutööstuse marketingiosakonnas Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Ja hiljem jätkab samas linnas toidukullerteenuse üles ehitamisega.
Detaile on siin lehekülgedel täitsa palju. Ahjaa, meenub, oli see nuppudega Blackberry-ajastu, mida ma Ameerikas kogesin, Eestis jäi see vidina-faas pigem vahele. Ahjaa, rikastes ekvatoriaalkliimaga kultuurides tuleb inimesel siseruumides kanda kampsunit ja isegi salli, sest kõikjal on lõdisema ajavalt külma puhuvad õhukonditsioneerid. Raamatus on ka uusi harivaid kultuurikilde. Ma pole kunagi moslemiriigis kinno sattunud ega teadnud, et seal kaetakse erootiliste stseenide ajaks pilt (aga hääl jääb kuulda, ja minu meelest see hoopis kasvatab erootilist laenugut… küllap on kombluspolitsei nüüdseks midagi kavalamat välja mõelnud, Cristo raamatus toimuvad kinostseenid on juba enam kui tosina aasta tagused). Ja ma ei teadnud, et kinkida sobib ainult tuttuusi rahatähti, nii et koolilõpuperioodil on pankade juures „uue raha“ järjekorrad. Mõned stseenid on ehk ka üle paisutatud, aga tore lugeda ikka. Kuidas pidi, vaene Cristo, ootama viisasaamise järjekorras „nagu Hiina piinas“ või kuidas toimus tema korteris „saatuslik öö“, sest keegi tegi kusagil nurgas või akna taga imelikku häält, mis see oli, ei saanudki teada. Äkki kilk?
Nii et stseene justkui on, aga miskipärast on kohati selles raamatus ikkagi… justkui midagi puudu, midagi peidus. Tundub, et põhjuseks on just inimestevahelistest suhetest kirjutamise vältimine, sellest liiga kiire raportlik üle libisemine. Show, don’t tell, õpetavad ameerikalikud kirjutamisõpikud, mõnel kirjutajal on see veres, mõni peab teadlikult pingutama. Mulle meenuvad mõnest muust raamatust mahlakad kinnisvaraotsingute või korporatiivsete intriigide stseenid, silmade ees ellu ärganud maaklerid ja kolleegid… Aga samas, on nagu on. Iga raamat on oma looja peegeldus. Ja kindlasti saab siit raamatust troopilise suurlinna Kuala Lumpuri atmosfääri kätte, saab ka reise saartele ja mujale Malaisiasse. Saab Malaisia neiu Maria elu ja kogemuste kirjelduse Eestist, see läks küll kohati monoloogiks, oleks võinud samast materjalist pigem stseene tekitada… Kultuurikonfliktid on selleks tänuväärne materjal. Aga igatahes on Marial Tallinnast nii mõnigi huvitav tähelepanek. Näiteks et seksi- ja alkoholipoed paistavad linnapildis liiga hästi silma! Ja talvine õueminek-riidessepanek on omaette tööprojekt.