“Minu Lõuna-Aafrika Vabariik”, Gertrud Talvik. Petrone Print 2017, 240+16 lk.
Selle raamatu lemmikosa on mulle lõpuveerand. Vintsutada on Gertrud saanud ka enne seda küllaga ja eks ta ise kutsus neid vintsutusi esile ka. On üks tüüp noori naisi (arvan, et olin ise ka noorena selline, meenub näitena kohe ka „Minu Mehhiko“ hullraamat): adrenaliinijanused, emotsionaalsed ja… head kirjutajad. Loed, elad kaasa, naudid sõnastust, harid ennast ja samas mõtled: aga miks sa ronid sellistesse olukordadesse?
Aafrikasse läks Gertrud sellepärast, et oli endale lubaduse andnud teatud eluaastaks kõigi kontinentide kogemused kotti saada. Ja läks siis kohe lausa kolmeks aastaks ja lausa Lõuna-Aafrikasse, mis tegi parasjagu läbi rassieralduspoliitika ehk apartheidi järelreaktsiooni, kus toimus igasuguste kvoodide ja eelistuste mõttes valge rassi diskrimineerimine (võimalik, et toimub ka praegu). Aga heake küll, ka LAV-is oleks võimalik end paika saada ja rahulikumat elu elada, aga Gertrud näiteks parandab oma autot ise, et raha kokku hoida (uue loo algus…) ja ülikooli laborist pätsab koju salmonella-bakterid, mida ära hävitada ei raatsi (uue loo algus…). Tal on tehnilist taipu ja uljust keskmisest neiust rohkem, vahepeal lugedes kujutan tema asemele ette ta vanaema Alice Talvikut ja temaga seostuvaid telemaja-legende.
Ka LAV-ist saab raamatu abiga palju teada, ajaloost, toidust, elutingimustest, kriminaalsest kliimast, tudengielust… Harivates ja kaasahaaravates detailides ei pea pettuma. Mulle meeldib, kuidas Gertrud oskab sõnu seada ja hetki kinni püüda, muuta need suurteks: meil kõigil on elus pidevalt valikud, iga hetk seisame valikute keskel. Ja meil on taagaks asjad. On vajadus minna edasi, aga minevik takistab… Raamatus on kohad, mis mulle mu enda elu peegeldama asusid, ja see on hea kirjanduse tunnus.
Aga nüüd selle mu lemmikosa juurde. Tundub, et Gertrud on mitte ainult andekas sõnaseadja, vaid ka andekas noor keemik. Meil on võimalik pääseda sisse selle eriala maailma. Mida nad seal õigupoolest teevad, kuidas läib laborites katsetamine ja kuidas käib rahastamine (Vihje: pendel on valgete ahistamise suuna võtnud…). Kuidas noor inimene oma teadustööks üldse suuna saab, mis seda mõjutab?
Ja vaikselt hakkab välja joonistuma uus lugu. Andekas ja tujukas teadlane on oma noorde juhendatavasse ära armunud. Ja samas on tema võimuses jagada teatud grandi raha. Pean andma Gertrudile au, ta on iseennast kogu selles raamatus kujutanud nii, et ta pole ise sugugi ideaalne inglike. Ja see meesjuhendaja, tema ei ole ka sugugi mitte keegi kohutavalt rõve olevus, kes oma olukorda ära kasutaks. Midagi selles Gertrudis ju on… mulle lugejana on arusaadav, miks ta neiuga niimoodi käitub. Taustaks toimuvad tudengite meelavaldused ja metsatulekahjud ja areneb nende kahe lugu, ilma et saaks ühtegi vihjet, kuidas see siis lõppeb.
Mina ka siin loo lõppu ära ei räägi, ütlen vaid seda, et Gertrud jätkas teaduses ja läks Aafrikast edasi Euroopa Kosmoseagentuuri. Kui üleüldse keegi kirjutaks meie sarja kunagi „Minu Kosmos“ nimelise raamatu, siis on see suureks saanud Gertrud. Ma arvan ja loodan nii.
Ja see raamat ei lähe mul mitte ühegi teise „Minu…“ sarja raamatuga segi, just selle teadusmaailma-köögipoole lõpuosa tõttu, mis niivõrd eristub kõigest muust. Kui üldse millegagi seda võrrelda, siis meenub Aili Paju nõuka-aja noorteadlase elu kirjeldav romaan „Merkuuri tütar“.