„Minu Los Angeles“, Helen Tootsi. Petrone Print 2019. 272+16 lk.
Ennist sattusid kaks raamatut mu lauale kõrvuti. Los Angeles alapealkirjaga „Suur ja sõge“ ning „Minu Malta“ alapealkirjaga „Väike ja vägev“. See selleks! Jätkan suure ja sõgeda teemal, kindlasti on see suurlinna-killuke samas ka „väike ja vägev“.
Ma ei mäleta, kas meil oli kirjastuses sellest juttu, aga praegu raamatut üle lugedes taban end mõttelt, et selle loo nimeks oleks võinud vabalt olla ka „Minu Hollywood“. Sest just Hollywoodi Helen kolib, kui talle USA läänekaldal tööd pakutakse (enne seda on ta aastaid töötanud sama firma Londoni harus) ja just meelelahutustööstusega seotud inimestega ta tegeleb, ja tema tööülesanded on igati hollywoodilikud… Helen nimelt rahuldab rikkurite vajadusi, on professionaalne probleemilahendaja ehk neutraalselt öeldes „kliendihaldur elustiilifirmas“. Täitsa hea idee võiks olla sellise firma põhjal üks seriaal teha! Oleni kindel, et kunagi kusagil arendamise laual on see idee olnud ka. Sajast arendatavast ideest ehk üks jõuab ekraanile.
Samas, need prominentsed kliendid soovivad ju jääda anonüümseks ja ilmselt seepärast ei saakski ideefaasist kaugemale jõuda. Ka oma lugusid lahkab Helen delikaatselt. Keegi kuulsa laulja mees helistab, et neil on külas Tiibeti munk ja talle on vaja kohe (tunni pärast) eragiidi rahvusparki! Keegi kuulus näitleja helistab, et ta pruudil on kehv tuju ja vaja oleks kassipoega, kohe (täna õhtuks) ja rendiks, mitte päriseks. Eks Helen siis lahendab! Tema amet tundub keeruline, pidevad ületunnid ja stressirikas sebimine. Näiteks Oscari-jagamise järelpeole peab ta kohale minema, sest seal on ta kliendid ja kellegi võib seal mõni vajadus tekkida… Meeles on ka kentsakas kirjeldus erapeolt, kuhu pidi kohale saabuma kuulsus… ja kui kauaoodatu lõpuks saabus (Weeknd oli see kuulsus), siis kõndis mees seal ringi nii, et hanereas naised sibasid ja selfitasid ta kannul. Piinlik, naljakas! Helen kirjeldab neid stseene omapärasel hoogsal autorihäälel (ta on olnud naisteajakirja kolumnist, oskab panna tihedat humoorikat teksti.)
Minu meelest tuleb siit raamatust korralikult välja see, mis Los Angeles on. Tuleb välja palju rohkem kui minu enda kunagisest mõnepäevasest LA-külastusest, kust mul meeles eelkõige igavalt venivad autoummikud ja Venice beachi kanepilõhn. Aga tõelise LA jaoks on vaja inimesi, nendega seotud lugusid. Igasuguseid hulle inimesi-lugusid puistab Helen ohtralt, küll on peatükid tema internetikohtingutest, küll killukesed taksojuhtidest või lihtsalt tänaval pealt kuuldud dialoogikatked. LA on linn, kus igaüks on oma unistuste-keegi ja peale selle keegi-veel. Näitleja on ettekandja jne. Need unistuste-reaalsuse kombineerijad on tavaliselt sõltuvuses kuumast joogat, rohelistest smuutidest ja muust tervislikust. Aga! Selle kõrval eksisteerib uriinihais ja reaalne vaesus: kodutud, kelle hulgas leidub eluohtlikke hulle.
Viimati kuulsin Helenist mullu, kui ta kodu lähedal olid hiiglaslikud metsatulekahjud, neistki on ta raamatus kirjutanud. Paraku on California tulekahjude tsoon, eelkõige klimaatilistel põhjustel, seal sajab harva, viimasel ajal aina harvemini. Jah, kui kainelt mõelda, on Los Angelese kant väga riskantne koht elamiseks. Maavärinaid ei ole võimalik ette ennustada, varem või hiljem tuleb nagunii taas midagi väga suurt. Igapäevaelu on USAs nagunii riskantne ja ebameeldiv. Oma autoõnnetusega seotud jamadast ja arsti juurest käimisest Helen kaasakiskuvalt, samuti viisaga seotud vintsutustest. Aga… miks sellises kohas elada, miks neid riske võtta? Ka sellele vastab Helen oma raamatus nii, et kõik on arusaadav! Ta võrdleb enda elu (New Yorgist kõneleva) menusarja „Sõbrad“ süžeega. Hull, segane, armas! Suur ja sõge.
Kui midagi raamatule siiski natuke ette heita, siis mind häirib kohati liigmoodne noortekeel, kus kasutusel inglisekeelsed laenud ja slängisõnad. Ma ei hakka neid siin paljundama ja ma saan ka aru, et keel nagunii muutub pidevalt, kas sa õiendad kõrval või mitte. Aga mina ikkagi õiendan ja ütlen, et näiteks „Minu Kanada“ vanamoodne eesti keel meeldib mulle rohkem.