„Minu London, epiloogiga“, Anu Samarüütel. Petrone Print 2018, 256+16 lk.
Kõige olulisem õppimiskoht on minu meelest kohe raamatu alguses. 38aastaselt teeb Anu… mitte päris kannapöörde, aga kindlasti auditi oma elule. Kõigil meil tasuks endalt vahel küsida: mis on see, mida ma oma elus teha soovin, ja mis on see, mida ma tegelikult igapäevaselt teen? Anul ei kattunud need kaks vastust ja ta tabas ära, et asja saab (veel) muuta. Ning saigi Briti Nõukogu stipendiumi ja otsustas proovida sisse saada Londoni ägedaimasse moekooli.
Anu on minu meelest islandlanna Björki moodi. Siiras, andekas, armas, igavene laps. Ja kirjutab ka hästi, kirjutab stseenides! Ma lugesin seda raamatut esimest korda umbes viisteist aastat tagasi ja jäi sealt aastateks silme ette mitu stseeni. Anul oli sisseastumisvestlusel seljas midagi kapsaussirohelist, kusagile peale tikitud koera aplikatsioon. Ja tulevane õppejõud, veidi hull ja kuri (kes meenutas peatoimetajat raamat/filmist “Saatan kannab Pradat”) esitas talle küsimuse: „Mis su loomingus uut on? Kus on see, mida enne tehtud pole?“ Meeles oli ka, kuidas seesama õppejõud palus Anul seista püsti, et teda vaadata. Tõesti, eks igaüks ole ka ise kunstiteos, moekunstnikut tulebki vaadata, loogiline! Ja teinekord pistis seesama õppejõud käe õpilase toidukotti, et kas seal midagi normaalset söödavat ka on, aga leidis vaid rukolat…
Jah, sellised stseenid toimivad.
Ja Anu saab õnneks kooli sisse ja kirjeldab meile veel paljutki moeloojaks pürgijate eluvintsutustest.
Tal on kuni DJst mees Chris ja kuni raamatu-tegevuse alguseni on nad viljelenud kahepaikset elu kahe maa vahel, varasem Inglismaa peatuspunkt asub poolteist tundi Londonist väljas (seega äärelinnas), nüüd otsustavad nad täiega Londonisse kolida ja asuvad elupaika otsima. Avanevad kogemused igasugustest briti veidrustest: vannid, kus end loputada ei saa, pärmitökatist leivamääre, soolane moos, magus „lihapirukas“ jms. Anu on loomaarmastaja, nii et siinseal on mõned omamoodi loodusslood, näiteks kuidas tagaaia tiigist konni ära päästa (jaa, täitsa loogiline küsimus, kui kogu olukorda lugeda!).
Kunagi nautisin erilise mõnuga just „Koolilapse elu, osa nr…“ peatükke ja lasin Londoni linnaosade-lugudest silmadega üle, lugedes neid diagonaalis. Aga nüüd, hiljuti Londonis käies võtsin taas „Minu Londoni“ ette ja lähenesin raamatule täpselt teisest perspektiivist: mida Anu soovitab linna kohta? Täitsa palju omapäraseid soovitusi leiab raamatust.
Kui palju on need soovitused vananenud, seda ei oska ma öelda, kõiki läbi kontrollida ei jaksanud, aga arvan, et enamik on siiani kehtivad.
Üks linnaosa on küll muutunud. Mul on Londoniga ka enda isiklik kogemus, ammu enne „Minu…“ sarja teket. Ja mäletasin oma elevust „Elephant & Castle“ linnaosa nimega seoses… ja pettumust, sest see tundus hall, mõttetu, et mitte öelda getolaadne koht, kus polnud ei losse ega elevante. Ka Anu kirjeldab oma ootust ja pettumust samamoodi. Aga nüüd, anno 2025, võin kinnitada, käisin oma silmadega üle vaatamas: seal linnaosas otse raudteejaama vastas on nüüd nii loss kui elevandi(kuju)d.