„Minu Kreeta, epiloogiga“, Jaana Albri. Petrone Print 2025. 240+16 lk.
Olen Kreetas (Kreetal?) käinud, olen Kreetasse armunud olnud. Kui võluv, siiras, autentne kultuur, maitsev ka! See raamat annab Kreetast aga nn ausa köögipoole-sissevaate. Pean tunnistama, et mul läks raamatut lugedes üle see teoreetiline unistus, et võiks ju elada kusagil seal mägikülas keset maitsvat autentsust. Sa jääd seal alati välismaalaseks ehk kseni’ks (muide, samast tüvest on sõna ksenofoobia). Isegi maismaa-Kreekast tulnud on seal võõrad. Nii et… pisike saarelik pärandkultuur oma eheduses.
Jaana elu kirjeldus algab täielikust depressioonist: anonüümseks jäänud kontoritöö Eestis, pidev tipsutamine, et halli eluga hakkama saada, kuni tuli päästev võimalus minna proovima Kreeta saarel uut algust. Raamatut on mõnus lugeda („lobe lugemine“, nagu öeldakse), kõik on arusaadav ja kaasaelatav. Esimesed töökohad ja siis kuidagi juhtumisi külge haakunud kohalik mees. Otsus mitte lahkuda, vaid kolida mägikülla, kus elavad mehe vanemad ja kus terve küla on sugulased ja hõimlased…
Ühesõnaga, kirjaviisile pole mul midagi ette heita ja sellele rohkem sõnu ei pühenda. Küll aga Kreetale. Sellele šovinismile, kui lubate, mis tegelikult on pärandkultuuri osa. „Pane end ikka korralikult riidesse, seksikalt, noh“ ja „söö rohkem saia, et tissid kasvaksid“ repliigid on tavalised. Ka ebausk ja veretasu on ju kultuuri osad, mis siin õiendada, ehe ja aus kultuur. Raamat üllatab detailidega, tundub, et kreetalased on oma elustiili osas kohati rohkem maakad kui meie! Tsiteerin: „Paljudes hoonetes elati veel kuuekümnendatelgi koos koduloomadega. Eeslid ja muud pudulojused allkorrusel ning inimesed ülalkorrusel. 11 kilomeetri kaugusel linna käidi paar korda kuus, autod olid külas harv nähtus…“ Olin vast sama üllatunud kui „Minu Karjala“ solgipange ja välikempsu juttu lugedes. Ei oles siin mingit rikast Läänt ja vaest Ida, Euroopa on palju mitmekihilisem ja vaeseid (autentseid) maakaid jagub mitmele poole.
Ja ma ei tahaks üldse võrrelda teie-meie, aga millegipärast juhtub seda siin raamatus mitmel pool. Ilmselgelt tuleb Jaanal elada üle kultuurikonflikte (kuidas ta läheb mägiteedele sörkima ja küla vaatab, et lolliks läinud, või kuidas teda beebivankriga õue ei lubata) ja ta ongi kaitsepositsioonil. Ta kritiseerib Kreeka kooli (tõesti imelik, et seal üldse ei õpetata tõlkekirjandust ja inimesed ei tea, kes on Astrid Lindgren). Aga abikaasa vastab, et nad teavad see-eest Kreeka müüte ja „teie olite alles puu otsas, kui meil siin kultuur õitses“!
…Üheksa aastat hiljem kirjutab Jaana epiloogi. Abikaasast on ta nüüd lahutatud, ise ka möönab, et „“raamatu lugejatele ei tule see ilmselt üllatusena“. Aga tagasi Eestisse ta ka ei soovi tulla, sest lapse kodu on ju seal ning ta ise pole ei põhjamaalane ega lõunamaalane, võõrastele võõras, omadele ka võõras… Aga mitte et see väga kurb oleks, sest kogu selle stseeni juurde tuleb liitab muusika, toit ja päike! PS. Raamatus on päris hea Kreeta-reisisoovituste ja lihtsate toiduretseptide osa ka.