„Minu Kreeka, 2024“, Ester Laansalu. Petrone Print 2024. 272+16 lk. Mäletan uduselt, et meil oli kirjastuses aastal 2011 mingi probleem selle raamatu toimetamisega, protsessi käigus vahetus toimetaja. Aga miks? Seda ma praegu üle lugedes (tegelikult kuulates, Katrin Karisma muhedas lugemises) ei mõistnud.
Eks toimetamine ongi kummaline töövaldkond, see on justkui looming, subjektiivne, lausa kunstivorm, ja samas peab toimetaja laskma autoril olla autoriteet valikutes. Igal juhul on „Minu Kreeka“ end tõestanud, sellest on tulnud mitu erinevate epiloogide-lisapeatükkidega juurdetrükki, loodan, et see variantide paljusus pole suurt segadust tekitanud.
Eriti vajalik on see raamat juhul, kui on plaan minna Kreekasse reisile, aga on ka lihtsalt mõnus lugemine, mis algab esimesest seiklusest juba beebivankris olles, siis kuumadel 90ndatel giiditööle sattumist, järgneb esimene bussiavarii koos klientidega, esimene murtud (kliendi)jalg, esimesed päris enda kreeklased…
Arvan, et see raamat oli kord peamine põhjus, miks ma mulle pakutud giiditööd vastu ei võtnud. Ei soovinud neid peavalusid oma ellu! Kõige dramaatilisem on Santorini saare pulmakorralduse lugu, mis on kõiki jõnksudega algusest peale kirja pandud, kuni selleni välja, et veidi enne tseremoonia algust selgus, et samasse kohta on broneeritud teine pulm…
Mõnes mõttes ongi see raamat nagu anekdoodikogumik,hästi palju on pisikesi lookesi. Näiteks kuidas keegi härrra tahtis oma prouale ümmarguse pulma-aastapäeva puhul osta korralikku veini, aga Kreekas pole mingit „korralikku veini“, st kallist veini, kõik on soodne ja hea, nii et tuli salaja leti all hinda tõsta, et klient rahule jääks. Või kuidas üks Kreeka mees endale Ida-Euroopast naise tõi (rohkem ei paljasta, seda imelikku juhtumit peab ise lugema). Aga huvitaval kombel ei saa me autori eraelust sisuliselt mitte midagi teada, ja see üldse ei häiri. Kas ta elabki enamvähem kogu aeg Kreekas? Kas tal on seal mees, lapsed? Ei tea, ja ma päriselt ka ei tea, Ester on salapärane kuju, keda pole sotsiaalmeedias ja kes elab kusagil enda päris salapärast elu… Aga kellele meeldib „ämmalugusid“ koguda, siis: üks “Minu Kreeka” kõrvaltegelane, Estri eestlannast sõbranna, on abiellunud lihtsa kreeklasega ja puistab südant oma raske elu teemadel.
Iga juhul muutub Kreeka selle raamatu põhjal palju mitmetahuliseks. Üks uus info oli mulle näiteks see, et nad olla tegelikult vägagi töökad, rabavad hooajal täiesti ilma puhkepäevadeta. Kreeklaste suur töökus tuli välja ka „Minu Kreeta“ raamatus, nii et ma hakkan tasapisi uskuma…