„Minu Kopenhaagen“, Petrone Print 2013, 285+16 lk.
Ületöötanud üksikema näeb peeglist vilksatamas iseenda lapsepõlve mina kiikumas… See lummav stseen on päris raamatu alguses. Ta on vaikses kriisis, ta otsib kedagi/midagi. Nii algab see tänapäeva muinasjutt, peategelane leiab rahvusvaheliselt kohtingusaidilt mehe, kes parasjagu pikutab maas, sest on just mesilaselt nõelata saanud… Peagi jätab naine oma karjääri Eestis ja alustab Taanis nullist, asub õppima keelt, kus (päriselt ka!) on soovitav häälduse selgeks saamise ajaks kuum kartul suus hoida, et oksendamist meenutavad kurguhäälikud üles leida. Ja selgeks tuleb õppida ka taanlaste hygge ehk mõnusalt võtmise kunst. (Mõelgem siinjuures näiteks Fred Jüssile, kes seda kunsti Eestis õpetas.)
Olime kirjastuses omal ajal kahevahel, kui raamatu autor Kati pakkus välja, et kirjutab osa peatükke, olles oma lapse rollis. Kas see mõjub loomulikult? Otsustasime, et las need peatükid olla, sest võimalus salvestada lapse silme läbi võõrale maale kolimist, see on šanssi väärt. Minu meelest kukkus enamvähem loomulikult välja. Paberi peal kujunduses ei pruugi küll kohe seda märgata, et nüüd algas Johanna peatükk, aga audioraamatut kuulates on vahe selgem ja mina usun küll, et laps niimoodi mõtleb. Kuigi see on tegelikultbema versioon sellrst, mida laps mõtleb.
Muide, mulle tundub, et audioraamatut sisse lugev inimene oskab päriselt taani keelt, igatahes on need vahepeal ette tulevad oksendamislaadsed hetked täiesti usutavad – kui taas kord on mingi nimi või mingi tsitaat kohalikus keeles.
Mulle mõjub see raamat turvaliselt, nagu ennist juba ütlesin: muinasjutulikult. Hubaselt ja hygge’likult. Ja Kopenhageni kohta saab ka korralikult palju teada!