„Minu Karlova“, Inga Lunge. Petrone Print 2023, 152+16 lk.
Mulle meenub Karlova raamatut vaadates kohe lugu, mida jutustas üks raamatukoguhoidja. Kuidas paiskus kord koolipäeva lõpus lahti raamatukogu uks ja sisse jooksis teismeline: „Palun mulle kõige kõhnem „Minu…“ sarja raamat!“ Ja tema taga jooksis teine: „Mulle teisena kõhnem!“ Kodutööks oli antud lugeda läbi vabas valikus üks raamat sellest sarjast. Nii tegigi raamatukoguhoidja endale selgeks, et kõige kõhnem oli sel hetkel (ja on siiani) Inga Lunge „Minu Karlova“.
Minu (kui kirjastuse esindaja ja kui lugejate esindaja) poolest oleks see raamat võinud küll tüsedam olla. Ma ei olnud valmimisprotsessiga otseselt seotud, aga pärast lugedes tundsin küll, et midagi oleks nagu veel tahtnud. Oskan isegi umbes öelda, mida: veel sügavamalt (vahel isegi ehk valusamalt) Inga enda lugu. Nagu ütleb Kristiina Ehin: tõeliselt loomiseks tuleb valusasti sügavale sukelduda, või umbes nii. Kristiina „Südametammide taga“ raamatut polnud siis veel olemas, kui Inga oma „Minu Karlovat“ kirjutas, aga kui saaks niimoodi aja ja ruumiga mängida, siis saadaksin Kristiina raamatust tuleva inspiratsiooni Ingale sellesse hetke, kus ta sõrmitses oma isiklikke ja suguvõsalugusid, mis tegelikult juuripidi Karlovasse jõudsid. Inga ütleb välja, et teda on kõige rohkem mõjutanud naised, esivanemad, aga siis libiseb juba uuele teemale…
Võimalik, et see „tahaks midagi sügavamat“ tunne on mul hoopis isiklik ja seotud mu enda sees tajutud ja edasi lükatud teemadega. Just Karlova oli see linnaosa, kuhu ma esimesena kolisin, kui Tartu ülikooli sisse sain, isegi juba sisseastumiseksamite ajal. Olin siis 17. Erinevalt Ingast oli see mulle pika (ikkagi mitu aastat kestnud) unistuse täitumine. Tänavanimed nagu Õnne ja Lootuse sobisid täpselt oma kohale!
Inga suhtus Tartusse aga nagu mõttetusse ilma mereta linna. Ainuke pluss oli see, et seal elas mees nimega Toomas. (Mehe perekonnanime ja nende kahe tutvumislugu pole antudki, selle koha peal mõtlesin ka: sügavamale, sügavamale… see ei tähenda kogu tõde, see tähendab valitud lugude ja lugudevaliku laiendamist või isegi seda mitte, vaid sügavamale-sügavamale minekut…)
Inga ja mere suhe jõudis ilusasti pärale. Me kõik oleme mõjutatud elukeskkonnast ja mereõhk olevat isegi keemiliselt koostiselt teine kui sisemaaõhk. Aga elus ikka juhtub vahel nii, et mereinimene peab harjuma jõega. Peab õppima end teistmoodi korrastama, ilma Suure Siniseta.
Ka Tallinna ja Tartu vahe jõuab siit kohanemisloo algusest kenasti pärale. Meenub mullegi, kuidas ma kolisin vastupidi, Tartust Tallinna, ja märkasin tempode ja inimeste vahet. Üks asi, mida Inga otse ei öelnud, aga mina märkasin ja sõnastasin just seda: Tallinna elanikud ei vaata teistele liikujatele silma (sest neil on kiire, ütleks Inga). Tartu inimesed vaatavad silma, otsivad vastutulijate hulgast justkui tuttavaid (sest neil on aega, ütleks Inga). See ei ole ilmtingimata naeratus, see on pigem raalimine: „Kas me oleme kohtunud?“
Muidugi ei saa kõike lihtsalt linnadesse jagada, igaühel on oma elutee ja oma kogemused. Juhtus nii, et Inga elus tuli tänu Karlovasse kolimisele mõnevõrra rahulikum ja turvalisem aeg. Ta pidi õppima kulgema. Ta märkas enda sees vajadust midagi teha, märkas rahutust. Tasapisi settis sellest läbi turvatunne. Aeglus. Hetked. Vaikus. Rahu. Olen seda protsessi kogenud minagi enda eluski, linnast maale suundudes. Aga minu enda Karlova-perioodis ehk toona ju maalt linna tulles, ülikooli esimesel aastal oli mul küll rahmeldamist palju, sageli pooljooksin mööda Kalevi tänavat ülikooli peahoone suunas… Aga siiski on midagi sarnast selle Inga noore lapsevanema perioodiga. Võibolla mängulisus, vabatahtlikkus? Mul oli alati tunne, et ma teen seda „justkui mängult“, ma teen seda sellepärast, et ma soovin seda teha. Tahan, jooksen. Tahan, ei lähegi loengusse, ega seal ju puudujaid ei arvestata. Sõna parimas mõttes: ma ei võtnud seda kõike liiga tõsiselt! Ja seesama tunne valdab mind alati, kui Karlovasse (või Supilinna) satun. Siin on alles kõige olulisem eluoskus, mis paljudel täiskasvanuks saades kaduma läheb. Oskus võtta elu mänguna. Olgu siis aeglaselt kulgedes või pooljoostes.
…Sattusin nüüd selle alapealkirja „Kellelgi ei ole kiiret“ kütkesse. Mõtlen sageli sellele, miks on nii, et mõni inimene on õnneliku ja terve olemisega. Just sellise mulje on Inga Lunge mulle jätnud. Arvatavasti asendas Inga oma Tallinna eneseteraapilise merehorisondi vaatamise… kõndimisega. Üks nipp, mille ta raamatus teadlikult sõnastab: jalutamas tuleb käia. Eriti hea on seda kallimaga teha (seesama Toomas ise ei viitsiks, aga Inga sikutab kaasa). Õhtuste jalutuskäikude rutiin teeb õnnelikuks.
Üldse ongi see Karlova raamat oma kaanevärvi-karva: karamellikarva kollane, nostalgiliselt idülliline. Mees ja naine hakkasid õhtuti jalutamas käima. Vanem vend ja väike õde hakkasid käsikäes koolis käima. Kass hakkas katusekorrusse aknast katusel päikest võtma. (Ja et liiga igavaks idüll ei läheks, siis ka kajakatega kaklema ja pereisa Toomas ajas kajakaid tamburiiniga minema, et nad oma pesa sinna ei teeks…) Nii, nagu „Minu Supilinna“ Mika Keränen, tajus ka Inga väljast tulijana seda, milline õnn see on: elada seal lipa-lapa esteetikaga majades, keskkonnas , kus näed naabri katuselt paistmas trussikute ja tamburiiniga pereisa kajakatega „tegelemas“, kus lapsed jooksevad õues ringi hommikust õhtuni… kus puud loobitakse kahekorruselisse kuuri ja sealt siis kütteaasta jooksul tassitakse oma musklijõul tuppa ahju. Ka Karlova teatri osalus/rändetenduse kirjeldus läks samasse lainepikkusesse: kusagil kõndis publik mööda agulitänavaid ja nendega tulid reaalselt suhtlema kohalikud memmed-taadid, kasutades olukorda ära ja oodates uut publikut järgmisel õhtul. Mul on südamest kahju, et ma sellele rändlavastusele ei sattunud! (Teatrifenomeni üks osa ongi ju FOMO ehk kartus ilma jääda ehk positiivselt võttes: võimalus olla ühes kohas ühel hetkel, kus aegruumis toimub midagi erilist…)
Kui midagi raamatule ette heidan, siis stiililist ebaühtlust mõnes muus kihis. Karlova teatriga seotu läks kohati „faktipuruks“ ja kirjelduseks, kus läks kaduma see, mis kõige tähtsam: lugu ja tunne. Ning muidugi need teiste inimeste suust kogutud muljed, nendega ongi alati keeruline, kuidas need stililistiliselt sisse sobitada omaenda kogemustega. Kohati tuli see hästi välja, kohati läks liigpikkadeks monoloogideks. Aga suure paigaloo mõttes on igal juhul hea, et neidki kogutud sai. Mulle meenub kirjanik Indrek Hirve jutt, tema vanemate kaudu tekib side sõjaeelse ja -järgse Tartuga. „Oli aeg, kui see linn oli mustade varemete meri“… Raamatu lõpuosa kõneleb aga ukraina pagulasest, kelle Lungede pere enda katusekorterisse elama võttis, veel üks uus perspektiiv linnaosale, kus „pole kunagi kiiret“.