„Minu Kanada, epiloogiga“, Ene Timmusk. Petrone Print 2022, 288+16 lk.
Minu meelest võiks iga “Minu…” raamat anda lisaks paigaloole ka ühe omamoodi inimrühma loo. “Minu Kanada” on igatahes lugu sellest, kuidas nõukogude armeest hoidumiseks minema “hüpati” ja väliseestlaseks hakati. Muidugi oleks elu mõnevõrra teistmoodi mõne muu maailmanurga väliseestlaste enklaavis, aga midagi sarnast on neis kõigis. Ja Toronto, ”Minu Kanada” peamine toimumispaik, on üks tugevamaid (välis)eestluse kantse üle ilma.
Raamat on positiivne, keskklassilik, ei ole erilisi ekstreemsusi ja samas on raamat aus. Näiteks tunnistab Ene valehäbita, kirjeldades kodakondsuseksami tegemist, et ta pole sugugi harjunud olema samas ruumis Aafrikast ja Aasiast pärit inimestega. Suur osa tema elust möödub turvalises eestlaste kogukonnas. Olen ka mina New Yorgis põgusalt vana väliseestlusega kokku puutunud, on ka mind vanainimeste poolt nunnutatud ja armsalt suu sisse vaadatud: ”Kui ilusat eesti keelt te räägite!” Ja töökoht on Enel, muide, eestikeelses ja eestlastele mõeldud pangas, kuhu põhikirjajärgselt ei võetagi mitte-eestlasi. Kui kauaks selline pank veel püsima jääb, eks näis… Toimuvad ju loomulikud protsessid, uute põlvkondade lõimumised suurde kultuuri. (Lisandus: uurisin ja selgus, et see pank ongi vahepeal ühinenud Kanada lätlaste pangaga.)
”Minu Kanada” on korralikult läbi komponeeritud. Põhihoovusena jookseb Timmuskite perelugu: kuidas nad said võimaluse põgeneda Kanadasse nõukogude aja lõpus ja kuidas end seal samm sammult üles töötasid. Teise hoovusena jookseb paralleelselt väliseestlaste, aga ka üldisemalt kanadalaste eluring, sõna otseses mõttes sünnist surmani. Olles ise raamatute struktuure paika pannud, oskan ma ohata: hästi tehtud!
Aga muidugi on lisaks väliseesti eluringile ka Kanada. See suur ilus rahulik maa.
Kanadaga seostub ka põlisrahvaste teema, kuidas neile on liiga tehtud (parandus: põlisrahvastele on liiga tehtud tervel planeedil, mitte ainult Ameerika maailmajaos.) Kraapivalt on mul meeles üks detail siit raamatust: kuidas Ene kodakondsuse eksamiks õppis ja teadmisi otsis. Lugu kuuest inuitist, kuidas neid peeti New Yorgi loodusmuuseumi keldris. Kui üks neist haigestus ja suri, eemaldati ta liha kontidelt ja pandi skelett rahvale vaatamiseks välja. Alles hiljaaegu tagastati see skelett vabanduste saatel inuitidele.
Ja põliskultuuride väljasuretamine käis ereda leegiga. Nii, nagu USA ja Austraalia, nii korraldas ka Kanada põlismaalaste lapsed suurtesse koolidesse, mitte ei teinud neile väikseid kodulähedasi koole. Ene täheldab oma autoritekstis, et Nõukogude Liit polnudki nii halb. Jah, eestlaste mättalt vaadates tõesti. Aga mulle meenub Olev Remsu ”Minu Neenetsimaa” ja see, kuidas ka Siberis aeti helikopteritega taga põgenevaid lapsi, kes oli otsustatud suurtesse koolidesse küüditada…
Eestlastel vedas.
Võibolla on meil vedanud ka oma ”Minu…” sarjaga, tänu sellele tekib maailmast suurem pilt. Kas me seepeale midagi just muuta suudame, aga vähemalt on meil empaatiaga täidetud laiem silmaring võimalik.
Võrdleksin ühte ”Minu Kanada” lugu aga ”Minu Setomaaga”. Nii, nagu eestlased hoiavad Kanadas suure inglise-prantsuse keelevoo sees iga hinna eest alles eestlust, nii pingutavad setod Eestis, et iga hinna eest suure eesti keeles sees oma seto keelt alles hoida. Ja väga oluline osa laste keele alles hoidmisel on täiskasvanutel. Nende teha on see valik: võtta oma aeg ja viia lapsed pühapäevakooli, kus nad harjuksid keelt eakaaslastega kõnelema. Esialgu on lapsed väiksed ja kõigega nõus. Aga siis saabub päev, kui lapsel võib tekkida mingi oma impulss, oma kirg, midagi rahvusvahelist, näiteks karatee või ballett. Mis siis peale hakata? Kas lapsevanem peaks selle maha laitma, sest puhtfüüsiliselt ei ole kõige jaoks aega?
Ega sellele küsimusele olegi ainuõiget vastust. ”Minu Setomaa” arvab, et ei ole õige balleti või karateed rahvuskultuuri arvelt valida. (Sest mis teeb su lapse unikaalseks? Eks ikka rahvuskultuur.) Aga ”Minu Kanada” otsustab kombineerida eesti keelt ja karateed.
Ja eesti keel on Enel endal väga hea, on tunda, et ta on ka teisel pool planeeti elades väga palju emakeelses keskkonnas viibinud. Ta raamatus leidub uudissõnu, mis tuleks laiemalt kasutusele võtta, mu lemmik on ”beebisabin” inglisekeelse baby shower ürituse kohta. Huvitav, et paljud noored autorid soovivad panna oma eestikeelsesse teksti sisse inglisekeelseid väljendeid, isegi kui jutuks olev kultuur polegi inglisekeelne. Aga Ene on selles osas mõnusalt enesekindel ja konservatiivne. ”Kas siis selle maa keeles…?” nagu küsib Kristjan Jaak Peterson, ja Ene Timmuski vastus on: absoluutselt kõike saab kirjutada selle maa keeles, ilma anglitsismide ja tsitaatsõnadeta!