„Minu Jeruusalemm, epiloogiga“, Heilika Pikkov. Petrone Print 2019. 248+16 lk.
On üks raamat, mida mulle meeldib „Minu…“ sarjast soovitada teatud inimtüüpidele. Kindlasti neile, kes on kristlased. Aga ka neile, kes on laiemas mõttes vaimsed, otsijad. Ja neile, kellele meeldib dokumentaalfilme vaadata, sest see on lugu dokfilmi tegemise köögipoolest, lugu sellest, kuidas tekivad filmitegija ja peategelase vahelised tõmbed-tõuked ja kuidas see protsess neid muudab. Heilika on filmitegemise (ehk selle raamatu) alguses 28, tema filmi peategelane, õigeusu nunn Ema Ksenia aga 82 aastat vana. Juba see vanusevahe on intrigeeriv ja kui tegevus toimukski vaid kloostriseinte vahel isolatsioonis, oleks ikkagi huvitav (minu arust). Aga kloostri ümber on Jeruusalemm, üks maailma kõige tundlikumaid ja intensiivsemaid linnu, nagu Heilika seda nimetab, üks linnu, kus on nutetud palju valgustumispisaraid, kloostri ümber Õlimäel on aga samas karjuvalt eksootiline araabia küla reaalsus.
Jeruusalemma valgustumist otsima minna pole ilmselgelt nii moes kui näiteks Indiasse minna. Mina olen oma otsingute käigus mõlemale poole jõudnud ja olen ka õigeuskliku kloostri juures kunagi natuke elanud (küll vaid paari nädala jagu päevi kokku). Ma saan täiesti aru sellest, kuidas Heilikat tõmbas kloostri poole. Juba see viirukilõhn… ja need reeglid ja heameel, kui saad aru, et oled midagi õigesti teinud ja oled sammu võrra omamaks saanud.
Olen ka sealsamas Jaffa värava juures noortehostellis elanud-olnud ning neid radu Jeruusalemma vanalinnas käinud, mida Heilika kirjeldab (sellest saab lugeda mu raamatus „Kas süda on ümmargune?“ 1. osas, kloostrikogemusest sama raamatu 3. osas). Mulle meeldib, et Heilika ei lähe oma raamatus liiga sügavale religioossete küsimuste või isiklike kogemuste sisse. Tegelikult ei olegi kusagil öeldud, on ta ise usklik või ei (mida iganes see uskumine üldse tähendab). Juttu tuleb küll nunnade murest, et noor naine ei ole ristitud.
Peamine fookus on raamatus mujal, selle fookuse nimi on Ema Ksenia. Eestlanna, kelle elu on teinud ootamatuid arenguid ja pöördeid, ta on olnud teadlane, fotograaf, korduvalt abielus, palju armastanud ja end armastada lasknud… ja siis jõudnud kloostrisse. Mis tunne see võiks olla, kui oled jätnud kõik maise seljataha ja siis tuleb üks neiu jutuga teha su elust film? Mingisugune missioonitunne, uudishimu või mängulust oli Ema Ksenias, sest ta ütles jaa ning nii said need kaks naist seotud, heas ja halvas, erineva ilma ja erinevate tujudega. Imelikud lood hakkasid juhtuma, kusagilt tuli salapäraselt välja vanade ammu hävinud fotode karp. Ja tuli välja lugu Ema Ksenia emast… Taas kord saab kinnitust väide, et iga keerulise elu taga on düsfunktsionaalne suhe emaga.
Siin raamatus on kõik nii hõrk ja parajalt kokku komponeeritud, kõik mõjub õiges kohas ja õiges annuses. Visandatud on mitmed teised nunnad, kloostrit ümbritseva araabia küla elanikud, aga ka nunnade elu aastaring (näiteks töö oliiviistanduse kallal) ja üldse nunna eluring, isegi, kui nii võib öelda, karjäärivõimalused. Kõige selle taustal on ka Heilika enda arengulugu, sest aeg läheb, ta käib kloostrisse külla korduvalt, vahepeal sünnib laps (ja kui ma õigesti mäletan, ka teine), ta jätab vahel oma lapsed ja lendab kloostrisse, on lojaalne oma teele.
Ma mäletan kirjastajana seda muret, et oma raamatut tegi Heilika pikalt ja nähtamatult. Me tegime kirjutama õppimise koolituspäeva, ta tuli kohale, istus vaikselt, kuulas, kirjutas kõik üles, ja kadus jälle ära. Kui see raamat lõpuks ilmus, olin südamest tänulik, sest pelgasin ausalt öeldes, et see jääb pooleli.
Raamatuga koos tuli välja ka film. „Õlimäe õied“.
Ja tuli ka lõpp loole. Ootamatult põnev ja omal moel elegantne. Ema Kseniale ei meeldinud mõelda, mis tema asjadest saab. Kui film oli lõpuni tehtud, puhkes tema majakeses tulekahju ja emake suri, une pealt vingumürgitusse. Võimalik, et see on üks paremaid võimalikke lahkumisviise, mis tuli just siis, kui kõik vajalik siinilmas sai tehtud…
