“Minu Horvaatia”
“Minu Horvaatia”, Sigrid Suu-Peica. Petrone Print 2018, 272+16 lk.
Ma lugesin seda raamatut esimest korda väga ammu, umbes 15 aastat tagasi, kui see esmakordselt ilmus. Ja mulle jäi sealt meelde üks pilt, mis mind mõjutas ja alatiseks mu sisse jäi.
See on rott, keda raamatu autor Sigrid toitma hakkas. Kusagilt katuse äärelt see rott tuli ja juba ootas oma sööki. Vahel pildus mingi oksarao katuselt alla ja piilus, kas Sigrid midagi sellega ette võtab. Tekkis suhtlus, mäng, inimese ja looma vaheline sõprus.
Aga ühel päeval oli rott haige, tuterdas, tilk nina otsas, vaevu jalga jala ette pannes. See oli viimane kord, kui Sigrid oma sõpra nägi. Keegi naabritest oli rotimürki pannud.
Vaat selline lugu. Selleks pole vaja „Minu…“ sarja geograafilist pannood, selline lugu võiks juhtuda kus iganes. Aga selleks on vaja inimest, kes on täis empaatiat looduse suhtes… võibolla ka lugejat, kes on valmis seda lugu vastu võtma. Ma ei ole kunagi teistega võrrelnud, Kas ta teised mäletavad seda mürgitatud roti lugu või oli just minus sel hetkel see värav südamesse avatud..
Igatahes on Sigrid looduseinimene. Ta läks Horvaatiasse üksikule saarele vabatahtlikuks, õigemini, ega see saar päris üksik ka polnud, seal elas palju kaeluskotkaid ning ka mõned inimesed. Mulle meeldisid eriti kujutada end tema rolli siis, kui teised vabatahtlikud lahkusid ja ta jäi oma päevi veetma üksi, polnud enam mõtet juukseid kammida, oli ainult tema, loodus ja kodustatud lambatall, vahel eesel ka. Nii ekstreemne oli ehk vaid mõni päev/nädal, aga kes on kordki sellise kogemuse oma ellu saanud ka päriselt, see teab, kui rikastav on olla vahel ilma inimesteta (ja tegevus toimus siis ka veel ilma pideva mobiililevita olukorras, tänasel päeval tuleks kogemuse saamiseks ka telefon mandrile jätta). Täiesti arusaadav oli see, et kotkaste toitmine (loomsete jääkide mägedesse viimine) ja sellega seostuv hais ei ole sellises elus probleemiks, sest see on looduse osa. Ja lugemise käigus saab selgeks ka see, miks vabatahtlike majakese vana elaniku, eesli surma järel tuleb otsus teha talle Tiibetipärased „taevased matused“ ehk toita vana sõber samuti kotkastele.
See umbes 9 kuud kestnud periood on minu jaoks nii rikastav lugemine, kuigi, tõsi, tegevus toimub ühel piiratud maalapil keset merd ja selle lähedal unises linnakeses. Oma sealviibimise lõpunädalail kohtab Sigrid kohalikku noormeest ja algab juba tavalisem lugu, kokku kolimine ja oma koha otsimine mandril, sinna aega jääb ka eelmainitud rotikese toitmine. Korraks virvendab tegelasena läbi ka ämm (kes kogub „Minu…“ sarja ämma-alarme, siis siin valjut alarmi ei pea käima panema) ja läbi uue suguvõsa tulevad uued avardumised. Mis maa see Jugoslaavia üldse oli ja miks tekkis riigi erinevate osade vahel sõda? Horvaatia on minu meelest praeguseks väga hästi suutnud üles ehitada turismiparadiisi maine. Olen ka ise Horvaatias käinud ja tõesti, seal imelisel maal olles on nii lihtne unustada, et tegelikult lõppes Horvaatia-Serbia sõda alles hiljuti, aastal 1995. Kahjuks on inimkonna ajaloos neid lehekülgi, millest tahaks üle keerata, ja ka siin raamatus on paar sellist, valusate detailidega lugu. Igatahes on heameel tõdeda, et see sõda sai läbi ja rahu majja ja on täiesti normaalne reisida endises Jugoslaavias.
Uurisin, raamatut nüüd üle lugedes, kuidas Sigridil tänaseks läheb. Ta on ikka koos Martiniga ja peab koos mehega poekest, pidevalt kohtudes ka eestlastega, kes reisides ta üles otsivad, ta raamatu ja kogu Horvaatia soojust kiidavad.