„Minu Guatemala“, Kaja Kahu. Petrone Print 2017. 232+16 lk.
Kaja pere on „esimene maailm“, rikkad ja ilusad, ta mees töötab suures korporatsioonis ja selle raamatu alguse ajaks on perel seljataga mitmes erinevas riigis elamise kogemus. Korporatsiooni töökliimasse kuulub ka komme, et inimesi saadetakse iga paari aasta tagant uude kohta: ei tea täpselt, millal, ei tea ka, kuhu. Nii tulebki enamvähem välk-ja-pauk nende pere ellu uus riik Guatemala.
Mulle meeldib, kuidas Kaja kirjeldab elu. Temas on sügavust, tarkust, detailisilma. Ja ta meeldib mulle ka isiksusena. Ei lähe ta ennast täis selles kinniste väravatega rikaste linnaosa elus, kus iga samm pakutakse appi koristajaid (neid ta ei soovi) ja ihukaitsjaid (neid ta ka ei soovi, aga pääsu pole, nii saab ta ihukaitsjatega tasapisi sõbraks, kuigi sellele viltu vaadatakse).
See raamat paneb mõtlema Ladina-Ameerika klassiühiskonna teemade üle. Kõige madalam klass on põliselanikud, iidsed maiad, kes ka praegu kannavad oma nn rahvariideid ja elavad suures osas mägedes põlise elukorralduse järgi. Ja siis kõik need ülejäänud klassid… Kaja astub üsna sageli oma elust välja ja proovib ka teiste kihtidega kokku puutuda, kogemusi saada. Kokkuvõttes on omamoodi paradoks, kuidas see ebaõiglase süsteemiga ja ääretult ohtliku elukeskkonnaga riik (väidetavalt kannab iga inimene tänavale minnes relva) – kuidas see riik Kajale nii südamesse läks ja ta nii õnnelikuks tegi ja kuidas ta suudab selle õnne lugejateni usutavalt edasi anda? Võibolla on meil tõesti igaühel siin planeedil mingid kohad, mis müstilistel põhjustel just konkreetsele inimesele kõige paremini sobivad? Jah, on ka ratsionaalseid põhjuseid. Peategelast ümbritses päike, rõõmsa meelelaadiga inimesed, vähe majandusmuresid, lapsed olid just parasjagu suureks saanud, mehega hea klapp… Võibolla oli see lihtsalt eluetapp, mis oleks võinud kus iganes ette tulla?
Igatahes olen sellele vahel mõelnud, isegi päris palju. Miks oli Kaja Guatemalas õnnelikum kui kusagil mujal maailmas? (Ja ta on palju maailma näinud.) Kas mina olen maailmas sinna kohta sattunud, kus minul see irratsionaalne õnnetunne lõkkele on löönud? Äkki on just Guatemalas midagi erilist, peaks proovima minema? Nah, pigem ei, see riik on minu jaoks liialt ekstreemne oma kriminogeense taustaga ja Kaja õnneliku kulgemise osa oli pidev ihukaitsjate olemasolu.
Kogu selle õnneliku kulgemise sees on raamatus draamat ka, peategelase kaeladiski kulumise teema, terav valu, mis kohe lahendada tuleb. Mõtlesin: mida mina teeksin? Kas prooviksin lennata Eestisse operatsioonile, lennata USAsse või usaldada kohalikku meditsiini? Kaja valib kohaliku usalduse tee ja kõik läheb hästi.
Ja kõik lähebki alati hästi… Guatemalale järgnenud eluetapist on Kaja kirjutanud „Minu Liibüa“ raamatu. Perekond jääb seal revolutsiooni jalgu, aga… kõik läheb alati hästi.