„Minu Colorado“, Ene Sepp. Petrone Print 2021, 272+16 lk.
Minu südames on eraldi kamber Coloradole, sest olen seal paar kuud elanud. Milline imeline kirgas kamber see on, täis päikest, valgust ja mägesid! Ene Sepa “Minu Colorado” lugemine tekitas sellesse kambrisse värve ja lugusid juurde. Ja kuigi ma olen vaid platooniline suusataja, siis raamatut lugedes tuli niisugune suusatamise isu peale. Selline eksootiline isu, mida Eestis nagunii rahuldada ei saaks… Ei ole meil siin sellist kõrget kirgast talvetaevast ja selliseid mägesid, nagu on Colorados. Ei ole pommidega laviinide alla laskmist ja saja suusaraja vahel hekseldamist, ei ole radade vahele salaonne, kust hõngub kanepilõhna…
Colorado ja kanep? Ma ei tea, kas nende kahe teema ühendamine toimub ka eestlase peas, igatahes USA-s on just nii: ütled “Colorado”, mõtled “kanep”, sest just seal legaliseeriti kanep kõige esimesena, osariik olla isegi suhtekorraldusraha pannud sellesse, et oma mainet kanepist kaugemale saada.
Ene tunnistab raamatus, et vihkab kanepilõhna, aga muidugi tunneb ta seda lõhna küllaga, eriti siis, kui elab jagatavas üürimajas. Mis minusse puutub, siis mulle ei seostu Colorado mitte niivõrd kanepiga (suhtekorraldajad võivad rõõmustada), pigem ikka vabadusega. Ja lootusega, usuga sellesse, et kõik on võimalik, lumelõhn on puhas ja kirgas ja unistused täituvad.
Ning et unistuste ametit – Ene puhul suusapatrullimist ja kirjutamist – saab pidada igavesti…
Tegelikult juba raamatuga poole peale jõudes aimasin, USA-d tundes, et peagi saabuvad muinasjuttu realistlikud toonid. Nii Ene kui tema abikaasa Bryan teostavad mägedes oma unistuste elu, aga samal ajal ähvardab neid Ameerika unistuste purustaja, tervisekindlustuse (või -kindlusetuse) süsteem… Mitte ükski USA-lugu ei saa läbi ilma selle jama siunamiseta. Mõtlen aina enam, et meie perel tegelikult vedas: me ei sattunud Ameerikamaal ühtegi avariisse ega ühegi kroonilise häda küüsi. “Minu Colorado” raamatus on paraku lugu sellest, kuidas peategelase mees Bryan saab vigastuse suusainstruktorina (tööd tehes! töövigastuse!) ja kuidas ta süsteemi poolt ikkagi üksi jäetakse.
Raamatu viimased leheküljed hakkavadki Eesti poole vaatama. Sest USA kõike päikeserikkamas ja kõige noorema elanikkonnaga osariigis saab elada oma unistuste elu seni, kuni oled noor ja uljas, kuni julged võtta riske jakuni viitsid oma elamist jagada korterikaaslastega. Edasi on elada siiski lihtsam vanas heas Euroopas: Eestis.
Soovitan seda raamatut kõigile, kel on problem tugitoolist välja saamisega. Tõesti, mul oli lugedes probleem sellega, et kohekohepraegu õue suusatama ei saa. Ene kirg lume, mägede ja suusatamise vastu sütitab!
Ja samas kinnitan, et “Minu Colorado” sobib imehästi lugemiseks ka neile, kes ei armasta suuski. See raamat ei tähenda ju seda, et te peate suusakeskuse pileti ostma ja saapad jalga toppima. Aga virtuaalse tuuri suusakuurordi sisemistesse reeglitesse ja sekeldustesse, selle saate küll.
Muide, miski siin raamatus tuletas mulle kogu aeg “Minu Alaskat” meelde, arvasin, et eks ikka lumehõng ja nooruserõõm. Alles hiljem viisin kokku, et “Minu Alaska” ja “Minu Colorado” autorid on tegelikult sõbrad, kuigi elavad praegu teine teises maailma otsas. Ja eks nad mõlemad avavad oma raamatus ka erilisi ameteid: Alaska-Mann on kelgukoerahändler ja Colorado-Ene suusapatrull.