„Minu California, epiloogiga“, Ede Schank Tamkivi. Petrone Print 2025. 240+16 lk.
Võiks ju öelda, et raamatu peategelane Ede on rikka esimese maailma liige, elades priviligeeritud elu Silicon Valley’s, aga ta on intelligentne, sümpaatne ja tundlik, mitte sugugi ennast täis. Pealegi on igal mündil kaks poolt. Kui natuke kaasa elama hakata, siis ei ole “Minu California” peategelase olukord nii mugav midagi: on 21. sajand, maailma tehnoloogiakeskus, aga tema avastab end ühtäkki rollist, mis sarnane möödunud sajandi keskpaiga ameeriklannale: „Järgi oma abikaasa valikuid, ole kodus, kasvata lapsi.“ Ega see lihtne ole, arvestades, et Ede jättis kodumaale maha aktiivse ajakirjanikukarjääri, kui ta abikaasa Sten asus õppima San Franciscos Stanfordi ülikooli rahvusvahelises magistriprogrammis ja kogu noor perekond kolis seetõttu Californiasse. Ede asus tegelema vabatahtliku tööga ja ülikooli vabakursustega, asus jalutama, jooksma, golfi mängima… ja eelkõige lapsi kasvatama.
Ma elasin ka ise samal ajal USA-s, tundsin paljud teemad ära. Halloweenikommimürgitus ja koolitulistamishirm ja internetipoodidest sõltuvusse sattumine ja kodune robot-tolmuimeja, kes koristamise käigus pahandusi korraldas, need kõik olid just samal ajal ka minu elu reaalsus. Muidugi tulid tuttavad ette tervisekindlustushädade teemad, või kummalised lahendused, mille tagant paistis kohtusse kaevamise hirm. Näiteks miks peavad lapsel lasteaias lõunaune ajal saapad jalas olema? Sest kui tuleks maavärin ja kui laps enda sokkis jalgu klaasikildudega vigastaks, siis võiks ju lapsevanem lasteaia kohtusse kaevata. Seega olgu kõigil lastel kogu aeg saapad jalas!
Tehnoloogiateemadest on raamatus täitsa palju juttu ja on mitmed seosed, mida ma polnud varem otseselt niimoodi tõmmamud. Miks need uuenduslikud firmad (Apple, Google ja mitmed muud) just garaažidest alguse said? Miks planeedi tehnoloogiakeskus just Silicon Valley’sse ehk Räniorgu tekkis? Seal orus andis kaevandada räni ja mikrokiipide tootmiseks on just seda maavara vaja. Aga enne tehnoloogiarevolutsioni oli seesama org täis õuna- ja aprikoosiaedu. Ka noor Steve Jobs töötas kunagi õunaaias ja noppis sealt ka oma firmale nime…
Mõnusalt jookseb siin raamatus nii California kaugem ajalugu kui ka igasuguste (nuti)vidinate (lähi)ajalugu. Juba mainitud robot-tolmuimejad olid toona täiesti uued asjad, nii et hasartne antropoloogikalduvustega ja reporterioskustega koduperenaine jälgib oma uue „kodulooma“ käike. Ja kirjeldab seda, kuidas rahva randmete ümber on kentsakaid nimesid kandvad pulsimõõturid-unelugejad, mille abiga leiab muuhulgas üles ka „oma sekti“ inimesed, kellega juttu puhuma ja muljeid vahetama asuda. Mulle meeldib, kuidas Edel jooksevad peas ootamatud paralleelid moodsa tänapäeva ja ürgsete teemade vahel, seda ilmselt toetas tema antrolopoloogiaõpingute pagas. Mismoodi on seotud ürgsed koopajoonised ja tänapäeva Instagram? Kas mahetoidu söömine on nagu keskaja indulgentside ostmine? Või kui ta kõneleb erinevatest ematüüpidest USA-s, siis toob näite, et meie Kalevipoja ema Linda oli „Tiger Mom“ ematüübi esindaja.
Vahepeal on möödunud kümme aastat. Kuigi Tamkivisid nimetati vahel kõrvalt „tüüpiliseks armsaks Ameerika pereks“, kuigi nad olid juba päris hästi assimileerunud, tulid nad pärast mõne aastast USA kogemust ikkagi Eestisse tagasi, väga tore, et USA neid endale päriseks ei saanud. Aga California elab ka täna edasi omas rütmis, enamvähem samal moel, nagu on siin raamatus kirjeldatud…
Seda nentides jään ühe asja üle mõtisklema. Arvatavasti täna, aastal 2025, ei kasutata Ameerikas enam tšekiraamatuid? Aga kes teab, võibolla sureb see omapärane pangandustraditsioon koos viimase 1940ndatel sündinuga