„Minu Brasiilia“, Andre Põlm. Petrone Print 2025, 296 lk.
Andre on hoogne, siiras, rõõmus inimene, olemuselt sangviinik. Kui vaadata tema Brasiilia-lugu mõne teise nurga alt, siis võiks see olla hoopis hädade ja õnnetuste lugu. Kui palju kriminaalset toimub igapäevaelus (firma esimene töötaja ei ilmu esimesel päeval tööle, sest teda on röövitud…) ja mis segadused bürokraatiaga (mis mõttes ei saa pangaarvet avada?), ja mismoodi ideena ilus idufirma pikalt venima jäi, nii et Brasiilia tõusvast majandusest sai langev. Häda ja õnnetus!?
Aga oh ei. Andre tundub täpselt selline inimene, kes „sidrunitest limonaadi teeb“ ja idufirma tegemise kivid-kännud lugudeks muudab. Ka see olukord, et firma kontoris peavad inimesed laua alla peituma, sest kõrvaltänavates läheb tulevahetuseks, tundub tema meelelaadile lihtsalt põnev seiklus…
Raamat tekstina mulle meeldib. On palju stseene, dialoogi. Mõtlen: kas raamat meeldiks Brasiilia-suunalisele reisikorraldajale? Kas see raamat võib viia Brasiiliasse? Mina arvan, et pigem ei. Kuidagi kummalisse vaakumisse jääb nende teemade kokku klapitamine: teadmine sellest, et sind võidakse iga hetk rünnata (nutitelefoni ja kella tei tasu kanda tänaval ja kindlasti mitte ühistranspordis!) ning samas kulgeb igapäevaelu mõnus elamine, tantsuklubides käimine, rannas jalutamine… Eks elu ongi risk, nii vist mõtleb riskiettevõtja, kes läheb oma unistust Brasiiliasse ellu viima.
Kindlasti annab see raamat sissevaate välismaise (idu)firma tegemisse: mida see tähendab, et lähed võõrale maale, sul on salapärase investori heakskiit ja sa pead kõik ise üles ehitama. Minema messidele, leidma usaldusväärsed inimesed, hakkama nende abiga kliente otsima… Investor jääbki salapäraseks tegelaseks, ilmselt teadlik autori valik, ja kaadri taha jääb ka see küsimus, kas investor sai lõpuks pahaseks ka, sest firma ju ei käivitunud nii, nagu lootus oli… Kolleegid ja kliendid ärkavad küll ellu.
Ma mõtlen elus sageli sellele, et mis on edu ja mis ebaedu ja kui palju oleneb perspektiivist ja vaatenurgast. „Minu Brasiilia“ raamatu lõppsõna kõneleb ka täpselt sel teemal. Iga kogemus on kogemus. Ma lisan siia ühe mõtte: KUI oleks see firma õnnestunud, siis poleks Andrel teises paralleelreaalsuses võibolla olnud ajaressurrsi, et raamatut kirjutada? Ja võimalik ka, et ebaedu lugu on loona huvitavam kui edulugu. Nii et, nagu ütleb vanasõna: igas halvas on head, igas heas on halba.