„Minu Antarktika“, Enn Kaup. Petrone Print 2021. 264+16 lk.
Millest räägivad mehed, kes kuude kaupa ilma naisteta? Näiteks arutavad, kas ilusamad on päevitusrantidega naised või ilma päevitusrantideta naised. Niisuguse jututeema on noorteadlane (järveuurija) Enn oma päevaraamatusse üles tähendanud. Aga nad arutavad ka asjalikke ja naistevabasid teemasid, näiteks mida on õige peale hakata Antarktikas tekkiva prügiga või vaidlevad teemal, kas bakterid söövad räni või ei (mis õige vastus on, seda lugeja teada ei saa). Ja kuidas sealset elukeskkonda kasutada ära teatud haigustest tervenemisel. Noored teadlased on nad ju seal kõik, need noored mehed, pooleks aastaks ilma naisteta. Huvitav olukord! Ma mõtlen raamatut läbides korduvalt, et see on niivõrd põnev taust, kuhu oleks hea üles ehitada kriminull.
Aga. Mulle tundub, et selle raamatu stiilivalikus läks midagi natuke nihu. Kindlasti visuaalses stiilis: liiga palju liiga pikalt kaldkirja! Minule üldse ei meeldi kursiivi lugeda (uuringute kohaselt on sama teema enamikul lugejatel), seega oli mul „Minu Antarktika“ raamatut sisuliselt keeruline jälgida. Paremini sain lugu nautida audioformaadis, õnneks on see sisse loetult mõnusalt olemas.
Ma ei tea, kas noore Enn Kaupi 1970ndate päevikukatked on täiesti autentsed või on neid ümber toimetatud. Kohati oli neid huvitav jälgida, siis läksid monotoonseks, siis taas viskas põnevamat elu sisse…. Oleksin eelistanud tavapärast (ümber)jutustamise positsiooni, mitte päevikute ümbertrükkimist. Päevikutes on siiski keeruline aduda kogu konteksti, sest iseendale ei seleta sa asju, mida seletaksid lugejale.
Isiklikult sain seda raamatut lugedes aru, et mulle meeldivad soojad maad ikka rohkem kui külmad. Tore elevus tuli sisse, kui sain teose alguses aru, et nad lähevad Antarktikasse ju laevaga ja algatuseks hoopis Kanaaridele, ning siis aina palavamaks läheb, sest ees ootab ekvaatori ületamine… Mitte miski pakasega seotu ei tekita minus siiski niisugust elevust.
Ma ei ole ühtegi nõuka-aja Antarktika raamatut varem lugenud, kuigi neid on ju küll (Ka Enn Kaupilt endalt, või Juhan Smuuli „Jäine raamat“ näiteks), nii et mul polnud eriti ootusi ega eelarvamusi, mida nad seal uurimisjaamas tegelikult teevad. Nad olid seal tõesti nagu väikeses omaette maailmas, kus ida ja lääs ulatasid käe, st erinevate baaside inimesed suhtlesid ninapidi koos, vahtisid õhtul kino, arutasid maailma asju. Varustamine käis muidugi riikide kaupa. Mingi toit läks kaduma, nõuka-inimesed pandi toiduratsiooni peale. Intriigid alkoholiga, kas jagub ja kui palju on vaja? Mulle olid huvitavad need kohad, kus Enn mainib, mismoodi neid regulaarselt monitooriti nii füüsiliselt kui vaimselt. Inimese ajule on funktsioneerimiseks vaja simulatsiooni, toitu. Isolatsioonis ja vaid väheste inimestega suheldes, monotoonset maastikku nähes jääb toitu väheks. Enn kirjeldab, kuidas teadlasi iga mõne aja tagant mõõdeti-kaaluti-analüüsiti ja esitati küsimusi, mis kaardistasid ka meeleolusid. Ta ise arutas oma päevikus: flegmaatikutele ja sangviinikutele sobib selline rutiinne isolatsioonis elu, melanhoolikutele ja koleerikutele mitte. Ta mainib ka, et neile tehti ajulainete analüüsi ja et andekatel inimestel on alfa-laineid rohkem… aga samas jäi see teema kuidagi ripakile, nagu päevikus ikka teemad ripakile jäävad. Kui oleks läbi kirjutatud, siis oleks paremini aru saanud: kas ja mis siis Antarktika inimkatsetel välja on uuritud?
Raamatu teine osa kõneleb juba Eesti lipu all 1990ndatel austraallastega koos tehtud „sesoonist“ ja kolmas osa kõneleb viimaste aastate Antarktika-turismist, kus Enn giidina osalenud on. Ka keskkonnateemad tulevad kolmandas osas uue nurga alt: mis on turistidele lubatud ja miks on turistid head… sest nad muutuvat tavaliselt keskkonnateadlikuks ja viivad selle teadlikkuse edasi laia ilma. Kõik on allakäiguspiraali teel, pingviinide kolooniad vähenemas jne, aga imelik fakt jäi meelde: Antarktikas kaevandamine on rahvusvaheliste lepingutega keelatud kuni 2048. Mis siis pärast seda saab? Hakatakse kaevandama?
Kokkuvõttes: kes kursiivi ei armasta, soovitan audiot, ja kindlasti on see horisonti avardav lugemine, või siis kuulamine!
Ja kindlasti tuleb Antarktikaga end kursis hoida, see manner ei kao kusagile, pigem hakkab meile aina sagedamini pähe tulema. Nii tundub mulle.