„Leena peenar“, Epp Petrone, illustratsioonid Piia Maiste. Petrone Print 2025, 84 lk.
Pildil: peategelase prototüüp, kes käis peale, et tema raamatust kordustrükk tuleks.
Igapäevasus ja arusaadavus on üks põhjus, miks minu ja Piia Maiste peresarja lood lastele meeldivad. Vanematele meeldib ilmselt see, et need lood on lühikesed, kergelt humoorikad, midagi ülinaljakat ei juhtu, aga selline igapäevahuumor.
„Leena peenar“ raamatuga seostub meil ka üks nali tee peal kaduma läinud naljast. Käsikirjas oli peatükk sellest, kuidas hiljuti kõndima õppinud laps läheb salaja ühte väiksesse ruumi külma veega täidetud väikesesse vanni solberdama… Aga kunstik Piia ei saanudki aru, et ma mõtlesin oma tekstis muidugi Wcpotti! Nii tuli see väike vann tal natuke ümber joonistada.
„Leena peenar“ on meie perelugude sarja raamatutest ilmselt kõige “ökoemmelikum”. Räägin siin ka sellistes asjadest nagu kodusünnitus, platsenta matmine elupuu alla ja lapse rinnaga toitmine. Ma isegi ei kahelnud selles, ei küsinud kelleltki nõu. Kuigi sain aru küll, et ma kirjutan asjadest, millest tavaliselt ei kirjutata. Lastega eriti ei räägita sellest, kust tuleb rinnapiim või kust tuleb puuks või kõõks. Ma üritasin selles raamatus võtta need teemad, mis päriselt beebi-peredes veidi vanemate lastega jutuks tulevad, rääkida neist eluliselt, naljakalt ja samas ka harivalt.
See on ka ainuke raamat meie perelugude sarjast, mille puhuks ma tegin mõnevõrra taustauurimist. Peategelaseks pidi saama laps enne tema sündi ning tema esimese eluaasta jooksul. Võtsin raamatukogus ette lugemist selle kohta, kuidas võiksid beebid mõtelda. Aga tegelikult ei tea seda ju teadlased ka: kui palju ja mida mäletab üks uus inimhing, kui ta meie sekka tuleb. Kas ta saab teiste juttudest aru juba siis, kui ta on seal soojas sumedas pimedas emakõhus? Mõnes mõttes ebaloogiline, aga minu peategelane küll mõistab sõnu, aga ei mõista seda, mida need sõnad täpselt tähendavad. Nii mõtleb ta, veel kõhus olles: „Mida see üldse tähendab: Marta kiusab? Varsti saab ta teada, lohutab ta ennast. Küll ma õpin.“
Ja kas vastsündinu mäletab seda, mis oli enne? Ja kui ta seda mäletab, siis kas ta hakkab seda tasapisi unustama, kasvab sisse sellesse ellu, mis tal nüüd elada on? Vihjeid ilusale-helgele ajale on läbi raamatu, aga lõpupeatükiks on käes see hetk, kui ta seisab täpselt kahe maailma, unustamise ja mäletamise piiril… „Järsku tuleb talle meelde, et siis, kui ta veel ingel oli, teadis ta ju kõiki neid värve, mida ükski inimene ei tea. Ja sellel ilusal suvepäeval emme kukilt alla vaadates tuleb Leenale korraks uuesti kõik meelde. Kui hea oli ingel olla. Hambad ei valutanud ja kõht ei valutanud ja Marta ei kiusanud ja Anna ei pahandanud…“
Aga siis tuleb Leenale meelde, kuidas ta õppis naeratama. Ja kui palju asju on ta siin inimeste maailmas õppinud. Ja ta otsustab. Ta otsustab olla laps oma peres.
Minu jaoks on „Leena peenar“ peresarja raamatutest mu lemmik. Juba päris alguses, kui seda kirjutama asusin, teadsin, et selles teemavalikus on riske. Esiteks: tavaliselt ei taha lapsed kuulda-lugeda lugusid endast nooremate laste kohta – olla olemas selline reegel. Ja teiseks, võib täheldada ka sellist reeglit, et paljud täiskasvanud ei taha oma lapse raamatu tegelasele salapärast ingliminevikku ja nimetavad sellist lähenemist sõnaga „uhhuu“.
Minule aga tundub see piiripealne, kahe maailma vahel liikuv olend nii huvitav. Mul tuli kirjutamise ajal end beebiks ette kujutades nii palju äratundmist ja inspiratsiooni. Miks ei meeldi talle riiete selga panek, kas see võib talle sündimist meenutada? Mis tunne on esimesi sõnu öelda, kui keel veel hästi järele ei tule sellele, mis peas ammu voolab? Mis tunne on ajada end püsti ja panna üks jalg teise ette? Ja mis tunne on taibata, et sul on valik: tahan, kõnnin, tahan, ei kõnni? Ja mida näeb beebi unes, kui ta naerda puksub? „Ta näeb unes, et emmel on kolm tissi!“ Selle nalja ütles meie perest üks laps, see sai perelegendiks ja kirja ka kaante vahele.