“Leena läheb lasteaeda”, Epp Petrone. Petrone Print 2025, 44 lk. Illustratsioonid Piia Maiste.
Vahel on tunne, et elu läheb täiskasvanuna aina kiiremaks. Aja tajumine ja selle tajumise muutumine on miski, mida enda sees vahel ikka jälgin.
Näiteks tundub uskumatu, et see lasteaeda-minemise raamat sai mul sõnades kirja pandud umbes 20 aastat tagasi, kui minu, noore ema pähe jõudis mõte, et kunagi läheb mu laps mu sülest minema ja peab hakkama saama niiöelda laias ilmas. Elasime sel ajal Ameerikas ja peagi seisis ees tema esimene lasteiapäev, õigemini küll üks suvine ja üpris kallihinnaline „lastelaager“ paariks tunniks. Ma ei läinud ära, vaid seisin seina ääres ja vaatasin, mida nad seal teevad. Teisel päeval seisin juba akna taga ja vaatasin, kolmandal päeval läksin jalutama…
Samal ajal toimib omas maailmas lapse ajataju. Üksainus tund võib olla nii pikk. Kõik juhtub esimest korda: näiteks see, et keegi ütleb, et „sa oled suur“. Ja sind jäetakse esimest korda uude kohta üksi, seal on teised sinuvanused, see kõik on küll natuke ka varem juhtunud, näiteks mänguväljakul, aga mitte kunagi nii suurelt. Kogemuste kihte on vähem ja sellevõrra on iga uus kogemus nii eriline.
Me kogeme ka täiskasvanuna sedasama tunnet üle, sattudes uude olukorda. Kui viimistlesin „Leena läheb lasteaeda“ teksti, siis märkasin endas ühte allhoovust: mida see mulle meelde tuletab? Ahjaa, reisimist. Me valime ja tekitame täiskasvanuna vabatahtlikult neid olukordi, kus leiame end täiesti võõras kontekstis ja laseme end uuel ja põneval kanda, samas tundes igatsust vana ja turvalise järele.
Minu meelest võikski ideaalne lasteaedamineku ja koolimineku kogemus olla samasugune nagu hea reis. Sa tajud, et sa õpid ja koged midagi uut, lased sensoorsel virrvarril end mõjutada, tantsid, laulad, plätserdad… Ja ootamatult ongi sulle antud aeg läbi. Kojumineku aeg on käes. Juba?! Aga kodus oma päris voodis on ju hea turvaline olla. Ja juba mõtled positiivse ootusega: „Varsti lähen jälle…“ Nii on see ideaalis.
Seda, kuidas tajub laps aega, ei oska meie, täiskasvanud, täpselt öelda, kuigi meil on oma ajakogemise mälestused oma lapsepõlvest. Mina ise tegelikult lasteaias ei käinud, olin selline laps, kes lasteaias haigeks jäi ja seeasemel käisin raamatukoguhoidjast emaga tema töö juures kaasas. Mul ei ole meeles ühtegi üllatuse-emotsiooni liiga kiiresti saabunud õhtust (nüüd, täiskasvanuna, kogen seda peaaegu iga päev!). Tundus, et päevad on igavesti pikad.
Ei saa kunagi täpselt öelda, mismoodi üks raamat „toimima“ hakkab ja mida see muudab-mõjutab lapses, kes raamatuga kokkupuutesse sattub. Pealtnäha on selge üks funktsioon: „Leena läheb lasteaeda“ on mõeldud abiks neile lastele, kel võõra keskkonna suhtes võõristus, teisisõnu lasteaiahirm. Teiseks on see mõeldud lastele, kes hakkavad õppima lugemist (teksti on vähe, väga suure fondiga, ette lugedes tasub lapsevanemal näpuga näidata iga sõna, nii need lapsed sõnad selgeks saavadki). Kolmandaks on see raamat turvatunde ja sarja jätkamine neile, kes on minu ja kunstnik Piia Maiste perelugusid varem lugenud, sest jah, see on seesama väike Leena, kes on Marta ja Anna väikeõena tegutsenud ka teistes perelugude raamatus.
Aga midagi veel. See on ehk ajahetkes olemise väärtustamine. Siia on sind toodud, ole sa väike või suur. (Kas Leena on suur? Vastust sellele ma ei anna autorina, aga Leena küsib seda endalt.) Ja kui oled üle elanud oma esimese kultuurišoki, siis vaata lihtsalt, kuhu sind ümbritsevad võimalused ja mängud edasi viivad! Mängulusti ja hetkesolemise omamine on see, mida täiskasvanud ka lastelt õppida võivad ja mida mulle endalegi see raamat meelde tuletas.
Väga oluline on igas lasteraamatus visuaal. Kunstnik Piia Maiste on igasse perelugude raamatusse sisse toonud ka iga lapse nn väelooma. Leenal on see öökull, juba tema esimesest eluaastast kõnelevas „Leena peenra“ raamatus on piltidel lapse varjuna kaasas see lind. Ja ka lasteaias on Leenal öökull pildil kaasas. Ma ei tea, kuidas see tegelikult last mõjutab, mida ta märkab, kuidas ta teadvustab, aga ma loodan, et alateadvuses annab see edasi sõnumi: sa ei ole kunagi üksi, sinuga on alati keegi kaasas, kes sind hoiab ja kaitseb.
