Kirjutan neid ridu Võru Lastefestivali teise päeva hommikul, kirjutan omamoodi nõutusega. Ühest küljest olen lastekirjanik ja lastearmastaja, mulle meeldib (pool)nähtamatuna vaadata laste maailma, ilma et ma sellesse end segaksin. Mis on lastele oluline? Ujumine ja suhkruvatt, spiraalvahvlid ja kummilossis hüppamine.
Aga raamatud?
On raamatuaasta, Võru Lastefestivali korraldajad palusid mind esinema ja raamatuid müüma, nagu ka mõnda muud kirjanikku.
Raamatud paraku ei pääse palaval suvepäeval mitte kuidagi ühe keskmise lapse ega ka mitte lapsevanema huviorbiiti, konkureerima suhkruvati ja muu laadatralliga. Nii on. Eks on muidugi neid lapsi ja vanemaid, kes, suhkruvatt käes sulamas, kõnnivad, silmad puhkamas, ja märkavad ka raamatuletti. Ehk isegi tunnevad mõne raamatu ärai. Sealt võib suhtlus arenema hakata küll.
Mulle ei meeldi oma raamatuid müüa, sellest olen ma ammu aru saanud ja olen sellest kõnelnud ka teiste kirjanikega. “Müümine”, see ei ole õige tunne. Pigem otsin ma oma mõtetes tuge sellest teadmisest, et mulle meeldib laste maailm. Mulle meeldib jälgida ja suhelda. Nagunii ostab neist vähe, palaval suvepäeval, käed kleepumas ja vaja veel järve äärde ujuma minna. Aga nad on siin ja neilt saab küsida: “Mida te tahaksite, et ma veel kirjutaksin?”
“Võiksid kirjutada kallistamisest raamatu,” ütleb üks väike tüdruk. Seesama tüdruk lisab pärast mõtlemist: “Ja kas ralliautodest on raamatut?” Tõepoolest, ei ole! Mul on küll raamat “Lennukiga lõunamaale”… – “Aga kirjuta ralliautodest ka.”
Kas politseist on raamatut? küsib üks poiss, kui palun tal mulle ideid anda. Tõesti, politseid pole mitte üheski mu raamatus. Ja politsei on Võru lastefestivalil kohal, soojalt ja lastelähedaselt. Niipalju, kui palavus lubab, on politsei isegi karumaski kandmas! Tunnen, kuidas päikesepiste-laadne inspiratsioon hakkab mu peas midagi arendama politseinikust, karumaskist ja salapärasest sündmusest keset lastefestivali…
Ja nii on, sellises kohas on võimalik eelkõige põgusat tagasisidet ja ideid saada. Raamatutest rahulikult kõnelemiseks on lastele kõige parem rahulik koht aga – minu sügisest kevadeni lasteaiakülastused. Olen ka siinkohal praktiline: parim on hommikune aeg, kui lapsed pole veel väsinud ja mõtlevad mõnusalt kaasa.
Müüa lastele raamatuid ei saagi. Ostavad nagunii lapsevanemad. Ja kõige parem tunne on lastekirjanikule see, kui ta saab olla oma ideede maailmas ega peagi mõtlema sellele, kes ja kuidas ta raamatuid ostab. Siis tekib tal kontakt selle sulava suhkruvati tükiga ja järve äärde kiirustava lapse südamega.
Ja samas, kõike seda öeldes, koputan ikkagi ka lastevanemate südamele. Kui te soovite, et Eesti kirjandus, eesti keel ja kultuur oleks alles ka siis, kui teie lastel on lapsed, siis saate kaasa aidata, ostes koju raamatuid, tehes raamatutest normaalsuse, mille saatel õhtul pärast mõnusat päeva magama minna… olgu suvel, sügisel, kevadel või talvel