„Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja“
„Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja“, Väike Myy. Petrone Print 2022, 134 lk. See raamat on mosaiikne. Algab nagu ilukirjandus, ühe hundi siia ilma tulekuga, siis tulevad loomapidamise-lood (jah, autor on kodus pidanud hunti, õigemini poolhunti-poolkoera), vahepeal tuleb sisse kõrvaltegelasi, kellel oma hundikasvatamise lood jutustada, siis tutvustatakse hunti Eesti ajaloos ja kultuuris, aga ka teiste rahvaste pärimuses… Muidugi tulevad libahundijutud, isegi olukord, kus autor kirjeldab, mida võiks tunda inimene, kes hakkab hundiks muutuma, see on päris psühhedeeliline ja ootamatu teemapööre.
Ühesõnaga, siin on kõike võimalikku hundilist ja hundilikku, nii et raamatu žanri on võimatu määratleda.
Ma olin ise raamatu toimetaja ning minu idee oli tuua sisse teised hundiinimesed. Minu meelest see elavdas pilti.
Ka mina olen hundiinimene. Ma olen kunagi Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste juures väeloomade kursusel käinud. Olen ka Fred Jüssiga väeloomadest kõnelnud. Ja mäletan, kuidas Fred ütles, et tema arusaamist pidi ei tohi oma väeloomakogemusi avalikult teistega jagada, see on midagi sellist, mis on sinu ja su väe vaheline asi.
Tegelikult ongi tunne, et ega Väike Myy ka kõike hinge tagant ära pole rääkinud.
Ja on ka tunne, et ega ma päris lõpuni sellest aru saagi, kust mina tean, et ma hundiinimene olen. Ainus fakt on see, et juba lapsena nägin unes hunte. Ei ole ma niimoodi näinud unes karu, põtra, rebast… aga miskipärast tean ma hundihuvilisi palju rohkem kui neid teiste loomade huvilisi. Kas üks hõim hoiab kokku? Kes teab…
Aga pärast neid unesid tuleb tegelikult tükk tühja maad, enne kui tuleb reaalne hunt. Ulgumised metsas me maamaja lähistel. Sõber-lambapidaja lood lammste murdmisest.
Miks ei vähene hundikahju talunike karjades, sellestki jutustab Väikese Myy raamat.
…Jah, mulle meeldivad hundid, isegi kui neid viimasel ajal paljudes pattudes süüdistatakse. Nemad kõnnivad oma teed ja ajavad oma asju, on omal moel müstilised… nagu ka see raamat.