„Ellen Niit. Heleda mõtte laast“

„Ellen Niit. Heleda mõtte laast“, Maarja Undusk. Tammerraamat 2022, 632 lk.
Armas tark ja hea, emafiguur, meie Ellen. Pole ilmselt mitte ühtegi eestikeelset inimest viimase 50-60aasta jooksul siia ilma sündinud, kes ilma Elleni-puudutuseta oleks oma lapsepõlvemälestused saanud.
Siin raamatus vaatab Elleni tütar, kunstnik Maarja Undusk oma ema elule tagasi. Ja ta on seda teinud korralikult, töömahukalt. Oleks ju võimalik olnud kirja panna lihtsalt iseenda mälestuste killukesed, aga õnneks on ta vaeva näinud, igavikuteele minejatelt meenutusi püüdnud ning ema sahtleid loominguliselt sorteerinud.
Mind on Ellen Niit alati huvitanud, kõik veebis olevad raadio- ja telesaated on ammu vaadatud, aga selgus, et ma ei teadnud „pooli asjugi“. Näiteks seda, et Ellenil ja Eno Raual oli tudengipõlves tõsiselt võetav romanss. Ei kujutanud ette, kui painavalt noriti 1940ndate lõpus-50ndate alguses luuletuste kallal. Ajastudetaile on siin raamatus palju. 1930ndate õnnelik sinise taevaga lapsepõlv, kuhu Elle eluaeg tagasi pöördus. Keeruline sõjaaeg ja poolikud luuletused, mis pommitamise-järgset šokki vaba mõttevoona kirjeldada üritavad (raamatus on mitmeid varem avaldamata värsiridu). Igasugu põnevaid küsimusi jääb õhku ka. Näiteks kust said Tartu tudengid 1947. aastal eksamite tegemiseks amfetamiini? (Paneksin selle kokku teise põneva infokilluga, et sama aine abiga toimisid Teise maailmasõja sõdurid, kuuldavasti mõlemal poolel.)
Ajastust olulisem on siin raamatus muidugi isiksuste vaheline draama. Me ei sa kuidagi üle ega ümber Jaan Krossi küsimusest. Tark, šarmantne, hea esineja… aga. Kuidas seda nüüd öelda. Teatud kogus nartsissismi on kindlasti kasuks igale kirjanikule, tänu sellele saavad asjad tehtud. Krossi-Niidu loomingulise tandemi mittebalansis olek on ju ammu teada, see on Eesti kultuuri küsimus, millest pole viisakas liialt kõnelda, aga selle õrna teema tõi fookusesse Vanemuise lavastus (sellesama Maarja Unduski raamatu põhjal tehtud) „Elleni sekund“. Pole see ka midagi nii erilist, näiteks Kristiina Ehin oma „Südametammide taga“ raamatus kirjeldab enda lapsepõlvekodu, samamoodi kahe kirjaniku abielu: isa oli boheemlik intellektuaal, ema korraldas majapidamist ja sõitis autoga.
Küsimus on piiris ja määras. Raamatu detailidest jäi mind häirima see, et Jaan Kross ei saanud isegi jõulukinki naisele tehtud, selle pidi Ellen igal aastal ise enda nimele kuuse alla sokutama. Kui kõnnin mööda Jaan Krossi kujust Harju tänaval, siis iga kord mõtlen „puuduva jõulukingi juhtumile“ ja surun vaiki küsimuse, et miks meil Ellenist ausammast pole. Nad võiks ju Jaaniga koos seal Harju tänaval seista!
Aga olgu nende ausammastega kuis on, tegelikult häirib ikkagi see, et Elleni ammu-unistatud raamat, „kus tegelasteks lapsed, aga mõeldud täiskasvanutele“… see jäigi kirjutamata. Ta sai luua igasuguseid lühivorme, ta sai reisida, ta kuulus nõukogudeaegsesse kultuurieliiti, võib vast nii öelda. Aga vaat pikemaks istumiseks ei jäänud mitte kunagi pühendumisaega! Väga kurb on lugeda neid märksõnu plaanitud romaanist, mis Maarja Undusk ema paberitest on kokku otsinud… Mitte keegi meist ei suuda nende sõnade taga näha neid imelisi pilte, mida oleks seal näinud tema, andekas autor, vaadates läbi rohelise klaasikillu tagasi oma lapsepõlvemaale.
Eks neid Eesti kultuuris vaikselt teada olevaid fakte on ju veelgi. Kirjanikud-kunstnikud on läbi aegade olnud südamejärgijad (esimene skandaalne lahutaja oli August Kitzberg? Marie Underi lahutus andis jutuveskitele pikalt ainest, nõukogude aja algusest meenub Aadu Hint oma naistega…) Igatahes nii kõlab fakt: meie kirjanduse esipaari Krossi-Niidu lugu algas petmisest, truudusetusest. Kunagi ammu ütles Ellen mulle intervjuus, vaikselt muiates, et „kaks kena abielu läks lörri, kui meie Jaaniga kohtusime“.
Ma pöördusin. Kes oled? Küsis suu.
Ta vastas vaikselt: olen armastus.
Need keerulised virr-varr-aastad on Maarja Unduski poolt imeliselt kirja pandud. Ma ei võtaks ühtegi pintslitõmmet vähemaks ega paneks ka juurde. Avaldatud värsid ja armastuskirjad annavad arusaamise sellest, mis Elleni hinges juhtus. (Aga välja ei ole jäetud ka seda, mismoodi juhtunu mõjutas „lörri läinud kenade abielude“ maha jäetud osapooli. Tõeliselt suures loos on ikka palju vaatenurki.)
Ellenile oli Jaan elu armastus, nagu ta kirjas ütleb: „Sinu tulek lõpetas ära mu lapsepõlve“. Ja kõik läkski enamvähem hästi. Välja arvatud Elleni lõpuni kasutamata jäänud anne. Ta oli ju ainult 19aastane, kui tema luuletus kõlas juba laulupeol.
Miks ta end ohverdas? Ma arvan, et sisimas teadis Ellen, et oli teinud pattu, teinud haiget oma armastusega, ja nii ta muudkui teenis seda tasa. Oma armastuskirjas vihjab ta „katsumusele ja kohtule“, arvestagem ka, et ta on pärit sügavalt usklikust suguvõsast. Aga sellist tunnet ei teki ei siit raamatust ega Jaan Krossi mälestustest, et ka teine pool oleks niisugust patutunnet ja karmavõlga tunnetanud. Miks poleks võinud Jaan ise oma emale vahel putru keeta? Sest ta kirjutas romaani?… Keeruline on hoida Feministlikku Fuuriat enese sees vaikolekus.
Aga samas, meenutan Ellenit, seda inimest, nii nagu ma teda põgusalt tundsin ja nagu ta siit raamatu lehekülgedelt me ette astub. Kahe jalaga maa peal, omapärase sooja huumoriga. Raamatust selgub ka see, et tema oli inimene, kes tegi valikud. Tema valis selle, et ta lahutas oma esimese abielu (ning et Jaan Kross pidi lahutama enda oma, Elleni korraldatud rahadega). Küllap Ellen siis ikkagi valis ise selle, et temast sai tagalahoidja, viimastel aastatel ka masinakirjutaja oma mehele, olles ju teadlik, et aeg tiksub neile mõlemale ning et Parkinsoni diagnoos lõpetab mingil hetkel ka tema sõrmede töö…
Loovisikuna mõtlen: kas selles abiliserollis võis olla ka natuke asendustegevust? Lihtsam on ju teist aidata kui ise ebamugavustesse sukelduda? Ei tea.
Mõtlen ka isikliku ja jagatud info peale. Ma ei imesta, et Maarja Undusk suutis selle raamatu kirjutada. Ta kasvas peres, kus oli tegelikult vähe isiklikku, kõik toimus koostöös, Ellen delegeeris suure osa oma argielu kohustusi nende juures elavatele või külla käivatele tädikestele. Väärtused olid paigas: kõige olulisem on kirjandus. Ausus. Jagamine. Mitte aga „oleme korralikud privaatsuse hoidjad“.
Ja mis seda privaatsust nii kramplikult ikka hoida. Me kõik oleme üheskoos selle suure loo osalised, meie hulgas on neid, kes tulnud suurema andega ning ka kohusega seda realiseerida. Ja (vabandust, kui end kordan) Elleni anne oli südant helisema panev. Ma sõna otseses mõttes nutsin, kui sain esimest korda aru, et ta ei kirjutanudki mitte kunagi seda romaani „lastest, mis mõeldud täiskasvanule“. Jäljed selle romaani plaanimisest on tema intervjuudes alates juba 1960ndatest ja isegi „Pille-Riini lugude“ lõpupeatükis.
Ma ei tea, kas Ellen kunagi kahetses midagi.
„Heleda mõtte laastuga“ võiks ta üldjoontes küll rahul olla, arvan. Üsna alguses saab selgeks, et see raamat hakkaski sündima juba Elleni eluajal, tema enda vaiksel kaasaaitamisel. „Küsi mult, kuni veel saab,“ julgustas ta tütart. Ja samasugusel sulnil targal moel korraldas Ellen matuste peielauas infokogumist-leinateraapiat. See on niivõrd hea mõte peielauda kaasamiseks: võtta kaasa vanu fotosid ja laste peielistel sinna taha kirjutada, kes piltidel, ning meenutada üheskoos. Oli vanainimesi, kes soovisid, et Ellen matused korraldaks, „tal tuleb see nii ilusasti välja“.
Imeline oli ka Elleni ütlus: „Kõik on surmaga hakkama saanud, saame meiegi“. See lause tema enda öeldult, ühest vanast intervjuust, kõlab teatrilava võimenduses nagu… surmaga leppimise mantra. Minu jaoks on Maarja Unduski raamatu ja Vanemuise lavastuse vahele keeruline piiri tõmmata. Üks täiendab teist ning nende laiemaks mõistmiseks tuleks juurde tuleks võtta muidugi Ellen Niidu enda raamatud. Mõni detail paistab paremini välja teatritükis (näiteks purjus rongijuht) ja mõni raamatus (näiteks kunstiõpetaja, kes väitis, et kõiki värve kokku segades on võimalik saada valge). Igal pool pole lõpuni vaja öelda, me saame niigi aru, mis luuletustest on jutt!
Ning siin raamatus on valusaid kohti, kus ajastudetailide asemel lastakse kõnelda luulel. Jään näiteks põrnitsema ridu sellest, kuidas „ei jää lapski kasvamata“… „Kasvab kanniks suurde patta, uue tuhasaju matta.“ See on lugu, mis algab: „Taat jäi käeta…“ Jah, kui palju oli sõjajärgsel ajastul invaliide ja kohutavat vastikut põlenud majade haisu linnapildis. Võime ette kujutada, ja tõelise hingevalu saame kätte just siit. Elleni sõjaaegsed ja -järgsed kirjad sõbrannadele on palju optimistlikumad, pealispindsemad.
Kõige lõppu aga üks hoopis omamoodi küsimus. Kust tulevad sõnad? Krõll näiteks tuli Elleni emalt-isalt, tema lapsepõlvest: kes see krõll pistis rosinad nahka? Aga kust on tulnud Nublu? Teadupärast on selle nime ametlik autorlus Jaan Rannapi käes ja kui räppar seda nime kasutama asus, küsiti Jaan Rannapilt kommentaari. Aga! „Heleda mõtte laastust“ selgub, et Nublu-nimega Kross ja Niit oma esimest ühist last – ehk siis Maarjat – ammu enne seda, kui Jaan Rannapilt sellenimeline lasteraamat ilmus. Enam pole kelleltki küsida ja jääbki ilmselt saladuseks: kust tuli see sõna, kust sai alguse Nublu?