“Buddha pööningul”

„Buddha pööningul“, Julie Otsuka, tlk Triin Tael. Varrak 2023, 118 lk.
Teatud raamatute abiga saab omale ajaloo tõeliselt naha alla. Kui kunagi Ameerikas elasin, siis kuulsin sellest, võibolla olin varemgi kuulnud, aga alati jäi see pigem marginaalseks faktiks: ameeriklased saatsid teise maailmasõja ajal oma põhivaenlase Jaapani esindajad ehk tavalised USA kodanikest jaapanlased mingisugustesse töölaagritesse ja hiljem, 1980ndatel, palusid vabandust, maksid kompensatsiooni. Niimoodi ei kõla see ju eriti kohutavalt.
See raamat algab Jaapanist, laevale minekust. Järelsõnade tänusõnade vihjest aiman, et aastast 1917. Need on jaapanlannad, kes on – arvatavasti mingi toonase kosjakompanii kaudu – endale leidnud kontakti, oma jaapani mehe USA läänerannikul. Kui tahad rohkem ajaloofakte teada, guugelda või loe neid ajalooraamatuid, millele autor järelsõnas viitab! Arvatavasti läks noorte meeste laine üle ookeani tööd otsima nii kümme aastat varem. Nüüd on mehed van(em)ad, nad on alamklass, nad blufivad oma tulevastele naistele. Pankurid osutuvad põllumeesteks, vaesed kergeusklikud neiud… aga suures plaanis on need siiski pisikesed tragöödiad.
Avapeatükk lummab mind oma vormivõttega. See on jutustatud meie-vormis, vahepeal hargneb see korraks „mõni meist“ ja „üks meist“ konkreetseks looks, vahel on juurde lisatud üks minavormis lühike tsitaat. Kui mälu ei peta, olen oma elus varem lugenud kahte raamatut, kus jutustaja on mitmuse 2. isikus: Jeffrey Eugenidese „Süütud enesetapud“, kus jutustab naabripoiste meie-hääl, ja Tõnu Õnnepalu „Mandala“, kus samuti on jutustajaks keegi müstiline kõikehõlmav „meie“, võibolla kassijumal.
Aga kummaski mainitud raamatus ei ole meiejutustaja ise samal ajal peategelaste rollis. Siinses raamatus hakkab aga laevale astunud jaapanlannadega kohe juhtuma, nad armuvad, vaevlevad, unistavad, keegi neist sooritab juba laeval enesetapu…
Huvitav, kas autor märkas ka sellist valikut, et ta saanuks järgmistes peatükkides vahetada oma meie-positsiooni. Pärast pikka üle ookeani vintsutust Ameerikasse jõudes ootab „meid“… enamasti pettumus. „Meid võetakse…“ ja vaid mõni üksik saab teada, mis on nauding. Ja mõni sureb kuumarabandusse, sest töö on palju raskem, kui harjutud. Nad õpivad tundma oma kohta, ja nad sünnitavad, oi, kuidas sünnitavad… Pisikesed lausepikkused lookesed veerevad.
Oleks näiteks saanud teha meeste-meie peatüki. Ja oleks saanud teha kasvavate laste-meie peatüki. Arvatavasti autor märkas seda võimalust küll, sest raamatu kõige viimane peatükk on kirjutatud valgete tavaliste ameeriklaste seisukohast.
Hingekraapivat on siin lugudes palju. Ameerikas elades märkab tegelikult rassilist klassiühiskonda igal sammul, sellega lihtsalt harjub ära. New Yorgis nägin ma, kuidas rikkurite lapsehoidjad on Filipiinidelt või „saartelt“ (Kariibidelt), koristajad olid mehhiklannad, pediküüritegijad olid väikesed asiaadid. Kui sellist pilti küünesalongist näed (2020ndatest): pediküüritoolidel ridamisi valged üleval, küürus kollane rass all nende varvaste kohal, siis see meelest niisama lihtsalt ei lähe.
Kraapima jäi, kuidas peategelaste lapsed hakkasid kiirelt assimileeruma, vanu jaapani sõnu unustama. Muidugi on see normaalne, elu osa. Kogu maailm on pidevalt olnud see sulatuskatel. Aga kahju on ikkagi! Mõtlesin ka seda, et neil lastel ehk enam ei olnudki sel hetkel enam sellist „meie“-tunnet. Hea on tunda, et sa kuulud kellegagi kokku! Aga teise põlvkonna migrant, kes on juba uuel maa sündinud, tema ei tea, kuhu ta kuulub…
Aga kõige valusam osa raamatust oli muidugi diskrimineerimise suurenemine. Need Jaapani emad olid ju leidnud „oma koha“ ühiskonnas. Ja siis algas sõda. Mul ei ole päris lõplikku tunnetust, kui palju tavaline 1940ndate aastate ameeriklane tavalist jaapanlast vihkas. Üks huvitav lause oli raamatus: kui juba käisid jutud, et jaapanlasi sunnitakse oma kodudest lahkuma, aga „paljud meist“ ei suutnud seda uskuda, ja käisid jutud, et (siis) peaksid minema sakslased või itaallased. Tõepoolest. Ka nende rahvastega oli Ameerika riik sõjas ja itaallasi ning sakslasi oli riigis küllalt. Aga Jaapan oli eriline vihaobjekt. Jaapan ründas USA baase, Pearl Harborit. (Tõsi, see asi pole nii mustvalge, tegu oli sõjaväebaas ja kuuldavasti oleks USA muidu ise Jaapanit esimesena rünnanud, aga see ei muuda fakti, et Jaapan tegutses kiiremini ja USA oli vihane.)
Mulle meeldivad lood, kus ajalugu on toodud inimeste tasandile ja mitte samas veristesse lahingutesse, vaid tagala-igapäevaellu. Just seda antud raamatu teine pool näitab: kuidas lihtne mutrike on ajaloo hammasrataste vahel. Näiteks tüdruk, kes oli plaanitud pidama keskkoolilõpetajate kõne, aga pidi lahkuma. Ei tea, kuhu. Ta ise ka ei teadnud. Üks valge sõbra juurde maha ununenud kampsun. Üks auto alla jäänud koer. Üks õpetaja, kes ikka oma jaapani õpilasi puudujateks märkis, sest nad ju puudusid.
See raamat ei puudutagi küsimust, kuhu nad siis lõpuks ikkagi viidi. Viimases loos kõnelevad valged ameeriklased sellest, kuidas käisid kuulujutud. Pimedad vanad rongid, mis peatusteta sõitsid läbi jaamade. Tühjaks jäänud majad, mis kiiresti asustati mujalt osariikidest toodud peredega. Maha jäetud Aasia antiik, mis läks antiigipoodidesse… Palju muid detaile, tunne on sama, mis meie küüditamislugudel. Ja ma saan täiega aru, et valitud meie-võte on hea. See on kollektiivne lugu. Ühine valu ja ühine süü. Mitte mingisuguse muu võttega ei oleks sellist haaret saavutanud. (Eesti kontekstis saaks seda ehk võrrelda Imbi Paju „Tõrjutud mälestustega“?)
Ma guugeldasin: 120 000 jaapanlast viidi kinnistesse töölaagritesse, kust nad võisid lahkuda aasta pärast teise maailmasõja lõppu. Jätkus ahistamine, uut tööd ja kodu oli raske saada, appi tulid kristlikud kirikud.
Olen käinud San Francisco Japantowni linnaosas. Meenutan pilti, kuidas sealses ostukeskuses tunglesid valged turistid. Tänapäevaks on Jaapan vallutanud Lääne maailma, sealhulgas USA, ja vallutanud kultuuriliselt, me kõik „sööme jaapani peost“, moes on jaapani toidud ja kultuurinähtused. Kuidas see küll kõik nii läks, see on juba mõne muu raamatu teema.