“Ole kasulik”
”Ole kasulik. Seitse abinõud elus”, Arnold Schwarzenegger. Tlk Jane Laumets. Rahva Raamat 2023, 288 lk.
Minu arvamus Arnoldist tõusis korralikult. Esiteks, ta on isikupärane jutustaja. Teiseks, mulle jõudis pärale, kui eriline on ta lugu. Ta on pärit, võiks öelda, suvalisest alamkeskklassi perest, kusagilt Austria külast. Politseinikust isa võis ka rusikad käiku lasta, kui poegi õpetada oli vaja. Vennast sai joodik. Ja mis siis ikkagi oli see ”miski”, mis pani teise venna endasse uskuma? Arnoldil vedas, et sattus hea treeneri juurde, aga suures osas vedas ta ikka ise ennast.
Autor ei lähe laiali kusagile mujale inspiratsiooni- ja psühholoogiamaailma, ta tõesti annab oma nõuanded konkreetselt enda elu põhjal. Avaneb nii kulturismi kui Hollywoodi kui USA poliitika köögipool. Ma ei olnud varem mõelnud, et enne Shwarzneggerit oli kulturism pigem marginaalne nalja-ja-edevuse teema, mitte tõsine spordilehekülgedele kuuluv ala. Ei olnud ka mõelnud, kui õudne nimi tal tegelikult on… ja kui põikpäine pidi olema see mees, kes saksa aktsendiga ja kohutava nimega Hollywoodi saabus ja otsustas, et tema mõtleb suurelt, ühtegi pisiosa vastu ei võta, nime ka ära ei vaheta. Ja kui karjäär edenema hakkas, tahtis mängida negatiivset peategelast. Ja siis komöödiat, kuigi mõlema valiku osas kinnitasid nn ekspert-nõuandjad reas, et see on väga halb mõte. Üks ta soovitus on skeptikuid ja negatiivseid inimesi ignoreerida (selge see, aga kui sageli me selle nõuande ära unustame).
Midagi täiesti uut tema nõuannetes ju ei ole, aga just tema enda elu kontekstis tekib tõesti siinseal ahhaa!-elamusi. Kui midagi soovid ära teha, siis ole oma plaaniga konkreetne. Kui soovid oponente seljatada, siis pööra nende küsimused ümber. Kui oled teinud vea, siis ole siiras ja ütle otse, et oled teinud vea. Jms. Mahlakad näited juures, nii et nõuanded jäävad kauaks meelde.
Ootasin ja otsisin, kas Arnold jõuab ka läbipõlemise teemani, aga ei. Tundub, et mõnel inimesel on nii palju energiat, et läbipõlemine maailmapilti ei mahu. Ta ei soovita juhtimisel delegeerimist, vaid vastupidi, seda, et tuleb ise kohapeal olla (värvikad näited California kuberneriks olemise ajast, kui tuli koroonakriisi ajal kiiresti segadusi lahendada). Raamatu käigus tegeleb ta ka tõestamisega, kui palju on võimalik 7×24 tunni jooksul jõuda (sümpaatne, et esimese asjana küsib nutiseadete ja sotsiaalmeediasõltuvuse kohta!).
Isegi raamatu lõpuosa, sotsiaalne tagasiandmine ehk heategevus, mõjus siiralt, loogiliselt ja küpselt. Kokkuvõttes on mul täitsa piinlik tõdeda, et mul oli inimesest niivõrd stereotüüpne ja pealiskaudne arusaam, olin mõelnud, et ju tal lihtsalt vedas, et filmis ja poliitikas läbi lõi. Aga ise vedas! Ja ise kirjutas, mitte varikirjutaja, see on täitsa selge; siinseal on selliseid kilde, millest kumab läbi, et ega ta ennast ilmselt liiga palju toimetada ka ei lasknud. Sest Arnold on mees, kes otsustab oma asjad ise.