“Jõulumees”, Justin Petrone. Petrone Print 2021, 192 lk.
Olen selle raamatu toimetaja ja üks tõlkijatest, olen ka pealkirja-idee autor. Ega ma praegu väga kindel ole, kas see pealkiri oli hea idee, ilmselt tundub see 11 kuud aastast “vale pealkiri”, aga kuna autor sellest mu poolnaljaga pakutud ideest kinni haaras, siis küllap see pidi nii minema.
Mäletan, kuidas see materjal mind üllatas. Mitte kõik see muu (turvalises stiilis ja juba olemas olev jutukeste punt), aga see, kuidas raamat algab. Teose algust ja lõppu kokku siduv raamjutustus on mitmekihiline reis nii ajas kui ruumis. Algatuseks on Londoni sügis, kus kaks algajat unistajat marssis iga päev raamatukokku kirjutama, on New Yorgi poissi, kes plaanis kirjutada rahvusvahelist hitti, kus tegevus toimub päkapikumaal. Olgu öeldud (kuna olen ise üks neist kahest unistajast ja mäletan): Justin oli tõesti selle teema sisse kirglikult sukelnud ja ega ma täpselt aru ei saanud, mis sellest võiks sündida. Toimus Lähis-Ida päkapikkude sissevool põhjapoolusele, toimus jõulumehe kukutamine ja viie päkapiku moodustatud erakorralise komitee moodustamine, hiljem toimus sotsiaaldemokraatlik kontrrevolutsioon, mis päädis õige jõuluvana ennistamisega. Ja kõik maailma lapsed said oma jõulukingid õigeks ajaks: happy end! Vaat sellist lugu jutustas Justin mulle selles Londoni sügises ja ise naeris oma nalju. Seda meenutades on mul kahju, et elu läks nii, et see süžee jäi tal raamatuna kirjutamata. Lühike versioon loost ongi just siin, ”Jõulumehe” alguses ja lõpus.
Sest aeg, see läks, justkui kiirendusega! Ootamatult olid möödunud aastad, sündinud lapsed, abiellutud, lahutatud, ja naine esitas küsimuse, mis aktiveeris midagi…
Otsisin selle koha raamatust üles.
”Sa võiksid oma lugu edasi kirjutada. Sul oli õigus, see päkapikk Kusti ühiskond ei ole sugugi nii korralik ja õnnelik, seest on kõik õõnes. Jah, mis seal päkapikumaal tegelikult toimub?! Kirjuta Estonia laevaõnnetusest ka! Miks see laev ikkagi põhja läks? Las päkapikk Kusti tegeleb teemaga! Päkapikud on ju head luurajad.”
Ja nii läkski, Justin otsustaski koos päkapikkudega sukelduda Läänemere põhja, ”Estonia” vraki kummituslikku igavest pidu segama. Endiselt olid tegevuses ka päkapikud. No kuidas ometi saavad kõik need elemendid koos toimida, küsite. Mina ka imestasin. Aga nad toimisid nii, et ma toimetades tundsin klompi kurgus. Oli see siis kinni hoitud naerust või pisaratest, ei teagi. Jaburkurb ja koomilisnostalgiline lugu. Näiteks: päkapikud arutavad, kas jutustada jõukuuvanale seda, mida nad Läänemere põhjas mõistsid.
”Aga kas me saame jõuluvana usaldada?”
” Kui suur võib see vandenõu olla? Mis siis, kui jõuluvana on kõigi nende valedega seotud? Olete kuulnud seda teooriat, et… ta ei ole päris?”
”Kui jõuluvana ei ole päris, siis pole meie ju ka päris?”
..Kui mitte muud, siis seda soovitan küll lugeda (st kogumiku esimest ja viimast lugu, mis moodustavad terviku). Millest see siis räägib? Unistustest, minnalaskmisest, leppimisest? Täpsemalt öelda ei oska.
Selle raamjutustuse vahel on aga lood, millest suur osa on kusagil varem ilmunud: kiired lugemisampsud, enamiku tegevuspaigaks Viljandi või selle ümbrus, vahepeal hüpped Ameerikasse ja minevikku. Kõigist neist lugudest kokku on minu lemmik see, kus Justin otsustas olla hea isa ja läks lastega talvel matkale, ja kuidas lapsuke selle tegevuse käigus läbi järve jää vajus. Traagilise ja koomilise vahel on õrnõhuke piir!
PS. Palun vabandust kaduma läinud poolituskriipsu pärast, tõesti ei tea, miks seda kaanele pandud pole…