“Novembriöö kirjad”
„Novembriöö kirjad“, Mairi Laurik. Tänapäev 2017, 237 lk.
Soovisin oma pimedasse novembrikuu-lugemisöösse seekord midagi turvalist ja nunnut, aga… ulmet. Või teisipidi öeldes: soovisin ulmet, kus ei tule ära õppida keerulisi uusi maailmu. Tahtsin lennata, aga mitte eriti kõrgelt!
Ja nii ma ta leidsingi. Peategelanna on umbes minuvanune. Maailm on natuke vanem kui meie maailm praegu, aga vaid mõnikümmend aastat. See on meie Eestimaa, natuke rohkem nutistunud, näiteks pakke toovad droon-kullerid. Aga keset meie maad on kerkinud kinnine miljonilinn, mis on sisuliselt tehas. Selle kohale ei tohi lennata ainuski droon. Mis nanotehnoloogilist eksperimentaalset meditsiiniteadust seal aetakse, seda peategelane täpselt ei tea, aga linna raamatupoodi ta tööle pääseb. Saab elamisloa ja muutub linna kodanikuks. Turvaliste süsteemide, puhtuse ja kontrolli osaks. (Mõtlesin vahepeal Singapurile. Fakt, et niisugune eksperimentaalteadusele pühendunud tehaslinnn toimiks küll! Ja mahuks ka üsna pisikesele maa-alale ära. Võibolla N. Liidus olidki need ilma nimeta salajased tööstuslinnad umbes sellised?)
Tamsalu. Just sinna on see rahvusvaheline tehaslinn kerkinud.
Huvitav, millise üllatusega seda raamatut loetakse Tamsalus? Ja miks valis autor kõigist Eesti kohtadest just selle? Logistika? Logistas ehk kord Tallinn-Tartu rongis ja märkas, et Tamsalu on enamvähem keskel? Ega ma paremat kohta ise ka välja pakkuda ei oskaks.
Igal öösel kirjutab minategelane uue kirja, sest ta on keset ööd aktiivses faasis seoses nanobotide tööga tema ajus. Raamatu tempo on just selline paras, sibulakihid muudkui kooruvad, üks kiht korraga, ja erinevalt sibulakoorimisest miski ikkagi päris nutma ei aja. Muidugi on siin kurbust, autor on nii tehase kui oma lolluse ohver, tema sees toimetavad kahtlased robotikesed, mis õnnetuse tõttu õhku paiskusid, ja ta on ohver, aga ta võitleb vastu.
Déjà vu! Võpatasin mõni hetk pärast raamatusse sisse elamist: oot, millal see kirjutatud ongi? Ilmus 2017. Aga neli aastat pärast seda ehk 2021 oli meil globaalne koroonavaktsineerimine ja liikusid vandenõuteooriad sel teemal, kuidas inimestesse süstitakse nanoroboteid. Meie peategelasele küll ei süstitud midagi, vaid see oli tööõnnetus. Õnnetusi juhtus tehases kuidagi kahtlaselt palju ja miskipärast oli miljoni elanikuga linnas just tema see, kellel juhtus, ja juhtus taas. Seni oli kõik veel usutav, kuni saabus stseen, kus teadlaste katseklaas kukkus ja üks kild lendas ja läbistas tema kehas midagi olulist… Vaat see oli küll koht, kus ma muhelema hakkasin.
Ja siis sain ma aru! See ongi ju see uus žanr! Kas meelega või kogemata on Mairi Laurik kirjutanud moodsasse tõusutrendi, muhedüstoopiasse sobiva loo. Jah, keegi saab surma. Keegi on valudes. Küsimused on õhus. Aga peaaegu igas kirjas on juttu pannkookide küpsetamisest ja hommikukohvist. Maailm läheb edasi, ka siis, kui asjad on kehvasti.
Ja see mõjub tõesti lohutavalt.