“Lendame!”
„Lendame! Let’s Fly!“, 13 Eesti autorit. Väike Öömuusika 2025, 392 lk. Lennukites on oma lennukireaalsus. Turvaskännid, klassivahed, oksekotid, toidukärud, vetsujärjekorrad. Osa sellest on labaselt argine, aga samas, ikkagi lendamine! Elev ootus on õhus.
Ja novellides on ikka ja alati ootus, pinge, kohe võib midagi juhtuda, reeglid pole kindlad, peale ühe asja: oodata on puänti, mingil kujul see tuleb. Saab selleks siis orgasm, lennukikaaperdamine või tagasilennust loobumine.
See siin on üks sedasorti novellikogumikke, mida ühendab koostajate idee ja nende poolt autoritele kätteantud ülesanne (ma kujutan ette, et umbes nii): „Kas sa tahaksid meile kirjutada novelli lendamisest?“ Mulle meenub, kuidas umbes tosina aasta eest kogus Krister Kivi lugusid: „Kas sa tahaksid kirjutada novelli ööst?“ Ja sündiski kogumik „Öö“. Eks neid paljude autorite teemakogumikke ole ennegi olnud ja mul on tunne, et sellistel kollektiivkogumikel on raskem ajas vastu pidada, nad võivad natuke „orvukesteks“ jääda, kui neil palju vanemaid on (olen ka ise kirjastajana kaks novellikogumikku välja andnud, seepärast oskangi nii arvata)…
Lendamise lugudele on loodetavasti kasuks see, et Talinna Lennujaam on raamatu väljandmise toetaja ja nii on see hõbedakarva raamat ka lennujaamas hästi välja pandud. Lendamisele sobib raamat kindlasti lugemisele kaasa haarata, enamiku novellide tegevus toimub just selles reaalsuses: lennukites ja lennujaamades, erinevates ajastutes. Muide, mäletan, kuidas avastasin ühes USA lennuliini ekraanil valikutes ajalooliste lennukatastroofide saated ja vaatasin neid huviga, ise samal ajal õhus viibides. Meelierutav kontekst, muidugi mitte kõigile sobilik.
Erilisi katastroofe siin novellides ei juhtu. Minu lemmikuteks kujunevad kolm: Katrin Ruusilt frigiidse naise lugu (raamatu avanguks), Mart Kivastikult joodikmehe lugu (raamatu lõpetuseks) ja Mehis Heinsaare lugu lendavast mehest. Tema on ainus, kes lahendas lähteülesande ilma lennumasinata, ning ainus, kelle lugu ei lähe Eestimaa kohalt kaugemale. Miskipärast just tema lugu muutub minu jaoks sümboliks üle kõige. Piinav tühjusetunne, vajadus uue „laksu“ järele, hingemaastiku sees haigutav hiiglasügav kuristik, selline see elu on! Peategelane tõuseb oma sõltuvustest vabanemise teel kogemata õhku. Mis tunne on lennata nagu lind? Sellega võib seostuda päris palju logistilisi hädasid, aga igal juhul ka palju romantikat. Linnutee, tähed, kortermaja akende taga piilumine, rahvateatri etenduse ära rikkumine, ja küsimus: kuidas see kõik lõppeb? Kuidas ma siit alla saan? Aga kõik laheneb, happy end.
Tuleks ka mainida, et pool raamatust on inglisekeelne, sobib kinkida välismaa sõpradele. Kaks keelt saavad keskel kokku. Mind häiris veidi, et eestikeelses tekstis polnud inglisekeelseid väljendeid (joone all või kontekstis) tõlgitud. Pehmelt anname oma keele ära ja laseme suurkeele sisse… Aga see on laiem märkus, mitte ainult selle raamatu kohta.