“Klara ja päike”

“Klara ja Päike“, Kazuo Ishiguro, tlk Aet Varik. Varrak 2022, 280 lk. Mulle väga meeldib see olukord, kui sa ei tea lugejana absoluutselt, mis edasi saama hakkab. Ma sisenesin sellesse raamatusse nagu pimekohtingusse, ei lugenud sisukokkuvõtet ega lugenud välja isegi autori nime, tegelikult olin temalt ennegi head-paremat lugenud. Nägin lihtsalt oma audioraamatute äpi ekraanil personaalsete mulle mõeldud soovituste hulgas midagi roosat ja nunnut, mõtlesin: „Proovime!“ (Ja soovin, et audioraamatute hulgas oleks rohkem väärtraamatuid, ei ole vaja arvata, et kõik sealt ainult krimkasid neelavad!)
Tegelikult võikski kõiki maailma raamatuid niimoodi lugeda/kuulata, täiesti konteksti- ja spoilerite vabalt, üks samm korraga, üks kiht korraga, ise kõike avastades. Muidugi, tavaliselt pole see võimalik. Kaasa tulevad ootused, tuleb kontekst, kuidas me üldse selle raamatu valikuni jõuame.
Aga minul õnnestus siseneda puhtalt. Esimene lause tekitas ootamatult tugeva, magusvalusa aistingu, ma juba aimasin, et ma saan… Saan raputada, saan haiget, saan tõstetud, saan tõeliselt uusi vaatenurki. Ja kõike seda mingis omamoodi nunnus ja helges olemises, kus ma olen hoitud. (Praegu taipasin, et muidugi oli ka minu valikuhetkes üks kontekstimääraja: roosa kaas! Tõelisele kaamosdüstoopiale siiski roosat kaant ei pandaks.)
See raamatu esimene lause algas nimelt nii: „Kui meie Rosaga päris uued olime, siis paiknesime poe keskosas…“
Midagi selles avastseenis puudutab minu nn sisemist last, ja arvan, et see puudutus on universaalne. Küllap kõik lugejad on kunagi lapsena mõelnud: mis tunne on olla mänguasi seal suure poe riiulitel? Kuidas nad seal ridades seistes seda „oma last“ ootavad?…
Jah, võib öelda, et peategelane Klara on uue põlvkonna mänguasi. Teismelistele inimlastele mõeldud robot, kelle funktsioon on oma peremehel silma peal hoida, tema üksildust leevendada, teda harida. Põhimõtteliselt on nad AI-d ehk tehisintellektid, välimuselt inimlaadsed, igaüks disainitud unikaalse näoga, Kusagilt siit algavad ka mõistatused: mida need tehissõbrad siis tegelikult suudavad, milleks võimelised on? Peategelane Klara pärineb tehissõprade ehk TS-ide põlvkonnast, milles panustati palju reflektsioonile. Temas on palju õpivõimet ja kaasamõtlemist, tundlikkust, empaatiat.
Ja temas puutub alatus, teiste ärakasutamise oskus.
Kurb tõdeda, aga see teeb roboti paremaks ja inimlikumaks kui inimesed ise. Läheb nii, et Klaral seisab peagi ees hetk, kus tal tuleb valida: kas igavene õnn, tootemiks-ebajumalaks saamine… või enese ohverdamine. Mina inimesena-lugejana märkan seda valikut, aga Klara jaoks pole mitte mingisugust küsimust, tema jaoks puudub valik. Ta on välja mõelnud lahenduse, kuidas oma last aidata, temas on leidlikkust, aga temas pole aferismi, ega ole ka eneseohverdust sõnana, sest tema nii ei mõtle. Ta „teab oma kohta“.
See on omamoodi kurb melanhoolne häbi, mis mind selle loo tõttu enda sisse mässib. Samasuguse emotsiooni tekitas minus sama autori kirjutatud „Ära lase mul minna“, kus peategelasteks on alamklass, nimelt kloonid, kes loodud organidoonorluseks pärisinimeste teenindamiseks.
Ja need olukorrad on niivõrd lähedal, käega katsuda. Inimestel on ju päriselt ka doonororganeid vaja. Lastel on ju päriselt ka tehissõpru vaja. Tundub ju realistlik vajadus?
Me võime juba homme olla olukorras, kus on reaalselt vaja kõnelda robotite (inim)õigustest. Toon näite: sugurakudoonorluse ja kunsviljastamisega saadud laste põlvkond on üles kasvanud ja igasuguseid huvitavaid küsimusi tõstatanud (aga see oleks teine jutt). Alles hiljuti tundus see olevat marginaalne tulevikuteema.
„Klara ja päikese“ süžee on haarav ja lummav, just õige tempoga minu maitse jaoks. Aga sisu ma rohkem ümber ei jutusta, sest ma ei taha ära võtta mitte kellegi lugemiselamuse üllatusi. Kirjeldan parem oma tundeid ja mõtteid. Need olid päris mitmel moel seotud religiooniga: usuga, ebausuga. Juba mainisin seda, et Klaral oli võimalus saada tootemiks vähemalt ühele inimesele. Aga Klara enda jumal oli päike. Päike! See liin parasjagu muinasjutuliseks. Kas ta oli programmeeritud päikest armastama, sest see tagas ta vajaduse päikesepatareide täitmiseks? Kas kusagil tekkis nn programmiviga, Klara ebausk, fantaasia? Ja siis juba isetäituv prohevtlus, sest usk teadupärast nakkab ja usk liigutab mägesid. Või on päriselt päike see, kellega tuleb teha lepinguid, et kedagi päästa? Mulle väga meeldis see muinasjutulaadne alatoon, mis muidu tehnoloogilisse düstoopiasse tekkis.
Mõtlesin lugedes klassiühiskonnale, meelde tuli sajand vana õudukas „Hea uus ilm“. Ei ole „Klara ja päikese“ maailmas ka inimlastel ja lapsevanematel lihtne põli. Valikud, valikud! Kas riskida ja punnitada või olla rahul sulle biolooogiliselt kaasa antud potentsiaaliga? Mõtlesin sellele, kuidas just „oma koha teadmine“ on ehk võti õnnelik olemisele. Sest robot Klara on oma leebel moel õnnelik, oma tegevuse lõpuni välja. Kõigi inimtegelaste puhul saab samamoodi mõelda: kas tema on õnnelik? Spektri jaa-poole läheb vastus nende tegelaste puhul, kes liigselt ei punnita. Ja needsamad inimesed on selles düstoopiamaailma klassiühiskonnas pigem asotsiaalid.
Loodan väga, et Kazuo Ishiguro jätkab just selle liiniga: kirjutab veel muinasjutulisi düstoopiaromaane. Kuuldavasti plaanis ta „Klara ja päikese“ kirjutada alguses lasteraamatuna, aga sai tagasisidet, et laste jaoks oleks selline lugu liiga kurb. Võibolla. Samas ei näe ma mitte mingisugust takistust, miks ei võiks see raamat olla teismelistel koolis soovitus-kohustuslik. See on üks imelisi raamatuid, milles puudub vägivald ja seks, mis kõnetab sügavalt ja kaasaegselt, ja kõnetab erinevaid vanuseid.