“Minu Tai”, Rene Satsi. Petrone Print 2025, 272+16 lk.
Tavaliselt annab kõige esimene lause võtme, mis raamatuga tegu on. Rene Satsi “Minu Tai” avalause räägib teooriast, et kui lõpmatule hulgale ahvidele anda lõpmatu hulk trükimasinaid ja igavik aega, siis tuleks sealt lõpuks geniaalne teos.
Selge. Selline raamat, reisiraamatu sissejuhatuse asemel on teooria ahvidest, neli rida pikk. Edasi asub autor kirjeldama oma kirjutuslaua taga istumist ja selle ümber hiilimist. Siis hakkab peale: esimene reis Taisse, väga palju aega tagasi, kui päevakorral oli SARS-epideemia ja reisijatel polnud taskus telefone. Kohe jääb silma üks määrava tähtsusega fraas. Rene, “nähes võimalust etteaimamatu dimensiooniga jamadesse sattuda”, ostis tuttavalt pileti.
Jamadesse sattumine, see on Rene reiside võlu.
Esiteks, tal on vist tõesti puudu teatud pidurdusmehhanismid. (Vähemasti OLID puudu, ta ise väidab, er nüüd on pidurid leitud. Raamatu alguses on ta siiski 22 aastat noorem kui praegu.) Esimest korda eksootilisel välismaal, adrenaliin ja muud hormoonid möllavad koos manustatud viskiga, ja see esimene ööpäev muudkui kestab ja kestab. “Kõhuli voodil lamades järeldasin oma käitumise põhjal, et olen piisavalt kaine, ja lähen uue linnaga tutvuma.”
Teiseks (kui jätkata Rene reisikirjelduste võlude üles lugemist) on Rene romantik. Selsamal esimesel ööl saab alguse üks omamoodi lugu. Te arvatavasti teate, mille poolest on Bangkoki ööelu kuulus? Jah, need tüdrukud… See on õrn teema, ma tegelikult kartsin, kuidas Rene sellega hakkama saab. Pikk valge mees, kõndiv rahakott. Minu arvamus: ta saab selle teemaga hakkama maailmatasemel, uskumatult, lollakalt, põnevalt! Hoidke tuk-tukist kinni ja loksuge kaasa.
Kolmandaks, need juhtumid mõjuvad naljakalt. Vahel võib küll nendesama kahe käega peast kinni haarata ja küsida: päriselt või? Kas tegelikult ka juhtus nii? Igasuguse huumori toimimine on lihtne: lihtsusta ja liialda. (Muide, õppisime sama põhimõtet kunagi ülikooli ajakirjandusosakonnas praktilise ajakirjanduse loenguis.)
Rene on valinud kirjutamisstiili, kus ühest küljest tuleb olla konkreetses nn eilses päevas, teisest küljest pressib sisse tänane paljureisinud mina, kes tahaks takkajärgi targutada ja teemat laiendada. Enamik selliseid üleminekuid on päris hästi õnnestunud, nn sildlaused on olemas ja on aru saada, millal vana tark jutustaja sõna taas noorele hullule üle annab.) Vahel muutub vana ja tark jutustaja filosoofiliseks. Mulle meeldivad need vahelõigud: kuidas toimib mälu, kuidas tekib vahemälu? Kuidas toimib inimkonna evolutsioonis looduslik valik, mille tagajärjel jon jäänud sõelale see kentsakas vennike meie ees…? See, kes õpetab peategelasele tema hotellitoas asuvaid objekte ja ootab tegelikult jootraha. Muide, neile, kes jootraha maksta ei taha, on antud stseen päris lahe käitumisjuhis.
Ja üldse on raamatus siinseal ka Tai-reisiks valmistumiseks kasulikku leida. Samas on see siiski täiesti omaette loetav humoorikas kirjandusteos, ja minul isiklikult kuulub ta sarja lemmikraamatute hulka!