„Minu Bali“, Juta Raudnask. Petrone Print 2025, 208+16 lk.
Vaatasin ennist Juta Raudnaski Instagrami kontot, et võtta hoogu selle raamatumuljetuse kirjutamiseks. Juta maailm ongi justkui Instagrami-maailm mu jaoks: ilus, värviline, suurplaanid vahelduvad üldplaanidega. See on sõna otseses mõttes inspiratsioon, kuigi kusagil seal heljub ka küsimus: mis seal teisel pool on, mis fassaadi taga toimub?
Aga võibolla ei olegi mingit fassaadi ja on siiralt elu. Üks ühtehoidev pere, kaks teismelist tütart (pool)koduõppel ja juba üle tosina aasta kestnud elustiil, kus ”maailm on mu kodu”. Ja Balil on see pere talvitunud mitu korda.
Nii et Juta maailm on võluv. Täis vürtse, lõhnu, julgust, värve. Tunnistan, et olen vahel käinud (Juta pere korraldatud) Umami veebipoe blogis lihtsalt neid kollaseid kurkumivärvilisi ja rohelisi macha-värvilisi blogipostitusi lugemas.
Ja mis on Bali võlu?
Raske on meenutada, mida ma üldse Balist enne seda teadsin, kui äsjalahutanud ameeriklanna Elizabeth Gilbert oma eluraamatut sinna kirjutama läks… ja sellest üleilmne bestseller sai, film ka, ja ootused läksid kõrgele, umbes nagu Pariis, mille poole pool maailma ohkama hakkas… Teate ju küll, ”Söö. Palveta. Armasta”.
Ma mäletan, kuidas ma kunagi lennukiaknast alla vaatasin, mõnikümmend sekundit enne maandumist, kui määrdunudpunaste katuste kohal oma maandumisteed otsisime. Ülevalt vaadates ei olnud see küll ei eriti roheline ega eriti värviline. Muide, toidudki polevat need parimaist parimad (mulle küll maitsesid, aga mind ongi lihtne rõõmustada). Igal juhul midagi erilist Balis on, aga mis?
Ja sellele küsimusele see raamat vastust otsibki. On hästi Bali-pärane, et seda vastust ei saagi sõnadega hästi ära analüüsida. Ei saa ju öelda, et sa lähed toormahlasegude või massaaži või vabastava hingamise pärast teisele poole planeeti.
Balil on oma lõhn ja see tuli mulle Juta raamatut lugedes meelde. Meenusid ka pidevad andamilauakesed. Tundus, et iga päev oli vähemalt ühel jumalusel mingi tähtpäev, mille üle tänulik olla. Meenus ka see, kuidas me oma taksojuhi juttu kuulasime. Mis mõttes, esimesel lapsel alati nimeks Esimene, soost hoolimata, teisel Teine… Ja Viiendast peale hakkab ring uuesti, Jälle Esimene. Mäletan, kuidas ma naersin ega uskunud seda juttu. Kõik see kokku ongi see miski… oma koha tunnetamine, tänulikkus, ja muuhulgas ka valgete turistide rahulik-rõõmus omaks võtmine.
Mulle meenub ka see, kuidas kunagi sai unistatud, et vaat Balil võiks pikalt elada. Midagi parajagu turvalist ja samas eksootilist-romantilist on selles saares, seesama kombinatsoon võlub mind Jutas! Tema raamatutest meeldib mulle ka ”Elu nagu aperitiiv”, nende pere ühest kooliaastast Lõuna-Prantsusmaal.