Hingedeaeg algas mu jaoks seekord ühest lasteaiakülastusest.
Muidugi on iga kohtumine lugejatega erinev, ja seekord läks nii, et täiesti ilma ühegi teemavihjeta küsis üks laps: “Kas sinu ema on elus?” Ja edasi hakkasid nad küsima: mis juhtus, miks ta elus ei ole? Kus ta siis on?
Mulle tuli meelde, et “Anna hambad” lasteraamatus on jutt vanaemast mulla all ja tüdrukutest kalmistul, lugesin selle ette. Aktiveerisin kuidagi selle mõtte, et tahtsingi ju sellesama vanaema kunagi uuesti niiöelda “ellu äratada” ja edasi midagi temast kirjutada, sest Piia joonistus oli tookord suurepärane üllatus, kuidas vanaema seal mulla all kiiktoolis mõnusalt aega veedab, isegi teekann on tal seal tulel.
Aga mis aktiveeris oktoobri hakul lastes need küsimused? Seda me teada ei saanudki. Pärast arutasime kasvatajatega, neil ei olnud hingedeteema kuidagi jutuks rühmas olnud.
Aga miski lihtsalt oli õhus.
–
Kui läksin Hiiumaale esinema, oktoobri lõpupäevil, siis ma ei mõelnud ette, mis ma täpselt peale hakkan oma vabade tundidega enne kohtumisõhtut. Mulle meeldib see, et elus on kulgemist. Kui veeresin praamilt maha, siis isegi veel ei teadnud, kuhu edasi. Aga läks nii, et veeresin Kassarisse. Käisin surnuaias, kus ma polnud käinud vist sellest peale, kui ma 22 ja pool aastat tagasi seal Justiniga jalutasin, lapseootel, ja kui leidsime sealt hauaplaadilt nime, mis meeldis ja meelde jäi.
Nii et on üks Marta Kuru, leidsin ta puhkekoha ja nimeplaadi üles. Kes iganes ta on, seda me ei tea. Aga on selline omamoodi side temaga. Helistasin New Yorki meie tütrele Martale, näitasin Kassari-Marta hauda videokõnes ja leppisime kokku, et uuel suvel tuleme temaga koos Kassarisse.
Siis veeresin edasi Ott Arderi maile. Aasta tagasi hingedeajal tegin ju tema raamatut ja tundsin teda vahepeal nii lähedal endale, ükskord ärkasin öösel ja oli nii tugev tunne, et kusagil mu lähedal on muhelev Ott. Selline karune, ürgandekas, ja otse siinsamas. Mis see oli, ei tea, ega kõike ei saagi liiga täpselt teada.
Arderite suvekodu mail oli hea olla.
Aga järgmisel hommikul otsustasin sama spontaanne olla ja läksin Fred Jüssi sõbra, “Minu Hiiumaa aia” maile. Kristiina Helström on üks eriliselt selgesilmne ja otsekohene naine, nagu kohe selgeks sain, kui autost maha astusin. Ja ma kõndisin temaga vesisel niidul nagu Fred(iga), ja siis istusin imelise vaatega majas akna all, “see on Fredi iste”, juhatas Kristiina mind istuma.
Ühe huvitava asja sain teada. Kõige viimane telefonikõne Frediga oli mul kunagi oktoobris aasta tagasi, kui ta oli veel Kristiina juures Hiiumaal. Ja Fred kirjeldas mulle, et ta istub kännul keset madalat sügisepäikesest ja vaatab pohlametsa. Muretsesin veel, et ega ta seal üksi ole, kas keegi teine on veel. “Ma pole siin üksi,” ütles ta kuidagi sügavalt.
Nojah, ja nüüd Kristiinaga vesteldes selgus, et tegelikult ei käinud Fred mullu sügisel enam majast väljas, saati siis pohlametsas. See metsas käik oli olnud vähemalt aasta tagasi, aga võibolla oli see hoopis sümboolne, teise tasandi mets, mida ta mulle kirjeldas. Fredi minek ühest olekust teise oli pikk ja rahulik.
Mingi kummaline side tekkis aegade, inimese, loodusega sel hetkel. Ja ka omamoodi vabaks laskmine. Frediga jäi mul justkui midagi pooleli, raamat nimelt. Aga tegelikult ei jäänud midagi pooleli. Ma sain täpselt seda, mida sain, kõigi nende aastakümnete jooksul, mil Fredi teadsin. Tänud!
–
Tänulikkuse raamat on “Ma kingin sulle jõe” Kamille Saabrega. Juba suvel sai selgeks, et neid inimesi on päris mitu, kes ootavad, et seda raamatut saaks kusagilt uuesti. Keegi soovib seda oma lastele kinkida, väga soovib, nii et küsib aina uuesti, ja ta pole üksi. Suvel mõtlesin, et sügisepoole hakkan neid asju ajama.
Ma ei teadnud, mis Kamillega üldse juhtus, mis haigus… (Jah, nüüd tean, see kõike tavalisem vastus, kasvaja.) Kui tuli poolteist aastat tagasi uudis tema lahkumisest, siis ma küll leinasin, aga omaette.
Nüüd siis avasin selle ukse, et rohkem teada saada ja teistega sidemeid sõlmida.
Suhtlesin Kamille emaga. Huvitav, et kõige olulisem lause, mis sügavale meelde jäi, oli tema suust see: “Ma oskan uksi sulgeda.” Minevikku vabaks lasta.
Sain teada, et Kamille sõbrad korraldasid tol kevadel üleva, pühaliku ja rõõmsa tuha merre puistamise… pidu? Või kuidas seda nimetada. Ja selle aasta jaanuaris tuli näitus, millest ma polnud kuulnudki. Ma ei käi ju sotsiaalmeedias lugemas, uudiseid loen ka vähe… ma rohkem lihtsalt ise kirjutan siin asju ja siis lahkun. Kusjuures Kamille oli ka samasugune, puhtalt loomise peal, me arutasime seda, kui palju uudiste tarbimine väsitada võib. Aga vahel on siiski kahju ka, kui mõni uudis kohale ei jõua.
Igatahes leidsin end juba kohtumas Liinaga, kes Kamille kõige olulisem tugiisik oli tema elu lõpus. Kamille mineku loos oli midagi ülimalt julget ja õhulist.
“Oh, Kamille, kuhu sa nüüd?!” oli Liina õhanud sel hetkel, kui sai teada sõbra koomast ja kiirabiiga haiglasse viimisest.
Ristteel oli ta foori taga oodanud sel hetkel. Ja järgmisel hetkel vuras otse ta silme eest mööda taaskasutuskeskuse buss mööda koos optimistliku kirjaga: “Uuele ringile!”
–
Sel aastal käisin ka ühel matusel.
Mu oma keskkooliaegne pinginaaber Marika. Kamille looga natuke sarnane lugu. Jah, ka ökoinimestele tuleb kasvaja vahel ligi. Otsused ja valikud, millist ravi võtta, millist jätta… need tuleb igaühel ise teha. Mina ei tea, mida ma valiksin, loodetavasti ei tulegi sellist olukorda. Kamille ja Marika valisid sarnaselt.
Aga ma arvan, et selline matus, nagu oli Marikal, võiks olla päris ilus. Üheskoos laulmine, ühistunde kogumine, kus rõõm ja valu hakkavad kokku saama ja sellest saab ekstaasiseisund.
Ja samasugune laulu täis oli olnud ka Kamille tuha merre puistamise pidu.
Küünalt süüdates on alati maagiline hetk. Süütan nüüd ja olen teiega, mu kallid.
–
Pildil: Fred, Kamille, Epp ja Maria “Ma kingin sulle jõe” esitlushommikul Lastekirjanduse keskuses, kevadel 2015.
