“Minu Saaremaa”, Olavi Antons. Petrone Print 2025, 240 lk + 16 lk fotopoogen.
Olavi on salapärane kuju. Hüpotees, et ta on tegelikult kass, võib täitsa paika pidada.
Ja Saaremaa on ka salapärane. Kui olin teismeline, armusin Saaremaasse, sel ajal oli mul kindel plaan kolida suurena sinna elama. Piiritsooni load, matkaturiaad, kümne päevaga ring jalgsi ümber Eesti suurima saare! Mis mind seal siis toona nii väga lummas, ei oskagi öelda. Kadakad ja lambad? Lame maa? Ö-täht? Vulisev üles-alla kõneviis? Igal juhul kindlasti see meresoolane õhk, mis pooridest sisse imbus ja omaks sai.
Kõik, mis algab noores eas, jääb südamesse. Nii läks see ka Olavil. Tema raamat algab umbes ta teisest eluaastast ja saarte-obsessiooni tärkamisest (väike hüpe „Minu Prangli“ maailma), kulgeb läbi nõukogude aja mälestuste kuumadesse 90ndatesse… Mulle meeldib, et Olavi nii julgelt ja enesestmõistetavalt toob raamatusse sisse retrofookuse. Vist mitte üheski teises „Minu…“ sarja raamatus pole seda nii tugevalt sisse toodud, pigem on olnud reegel, et tuleb kiiresti nõukogude ajast üle libiseda ja jõuda tänapäeva. Aga kas on vaja? Võimalik, et Eesti kohtadest kõnelevad „Minu…“ sarja raamatud peaksidki rohkem reisima ka ajas.
Mõtlen, mida need Eesti „Minu…“ raamatud lugejale annavad. Mida nad otsivad? Kas Saaremaad või lugu? (Ja kas nad peavadki alati just seda saama, mida nad otsivad?) Saaremaa on uhke ja iseseisev, ebatavaline ja eriline, viikingiaegadest alates, 13. sajandi võitluste lõpukants. Olavi lugu ei puuduta nii kaugeid aegu, aga taustal on see Saare vägi igal juhul. Raamatu vinjetiks on valitud Karja kiriku laest maagiline märk, paganlik õnnehoidja ja kurjapeletaja – üks selline märk, mille väge täpselt sõnadesse panna ei saa. Soovitan minna Saaremaale Karja kirikusse, pea kuklasse ajada ja tunnetada, mis märgid need seal laes sellised on, mis pikkadeks aastasadadeks peitu lubjati… Niisamuti on mõttetu täpselt sõnadesse ajada seda vikerkaarena veiklevat mulli, mida Olavi raamatu kaanele soovis.
Olavi raamat on pigem novellide kogumik. Iga lugu algab, kulgeb kindla joonega ja jõuab lõpuni. Lugu noortest kiilakatest pätikalduvustega seikluseotsijaist, lugu vanaldastest saksa jahimees-pensionäridest, lugu kinnisvaraotsingust, lugu vana rehielamu üles vuntsimisest, lugu kogu maalma eestlaste Saaremaale kutsumisest, lugu kassidega Tenerifelt Saaremaale reisimisest… Olavi on oma loomult loojutustaja.
Kõigi nende lugude üle ja ümber on ka üks suurem lugu. Midagi see mees otsib, aga mida? Miks ta oma “Minu Tenerife” maailma tagasi minna ei tahtnud? Tal on teooria, et „maailm on hulluks läinud ja vaja on pelgupaika“, aga ta pole vist veel aru saanud, et on ka teine teooria: ta on lihtsalt vanaks saanud. Maailm läheb ehk alati hulluks? Aga pelgupaika hakatakse otsima teatud vanuses. Ja siis lähed sa tagasi oma esimeste mälestuste juurde ja soovid kogeda nelja aastaaega, nagu sa titena kogesid. Sa tahad istuda kodus ja kogeda seda tunnet, et mitte kusagile pole vaja minna, mitte midagi saavutada pole vaja. Budistid nimetavad seda nirvaanaks.
Midagi erilist Olavi taluhoovis tõesti on. Ait (mille katus, muide, on valesti pandud, mandrimehed panid, naljakas peatükk!), jah, see ait asub rehielamust natuke eraldi, nurga taga. Mul oli õnne seal aidas hiljuti üks öö veeta. Uks ei ulatunud kinni, oli vist vihmast pundunud. Ukse vahelt paistis üks valge koon, kes kutsus mind õue. See oli Kiisu (koer nimega Kiisu), ma kalpsasin temaga täiskuuvalgel aasal, ümisedes Debora Vaarandi ja Raimond Valgre ainetel: „Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kui hämarik koidule ulatab käe…“, kuni Kiisu kahe käpaga pead kinni hoidis ja puhkust palus. Vaat see on Saaremaa, (muinas)lugude maa!