Kuidas ma “Laulgem kaasa” raamatusarja tegemiseni jõudsin? Nagu iga olulise asja puhul, nii on ka siin mitu teed, mis lõpuks ühte päeva ja insipratsioonihetke kokku jooksid. Täna, laulupeo avakontserdit oodates, kui muusika ja mälestused voolavad minust läbi, olen ühendus kõigi nende teedega.
Ma armastasin nõuka-aegset „Laulge kaasa“ sarja juba lapsepõlves. Ahnelt sai oodatud uut väljaannet: mis seal sees seekord on, kas midagi head ka on? Ja muidugi oli mul käsitsi kaustik, kuhu kirjutasin ümber laulusõnu. Kust me neid sõnu sel ajal, 1980ndatel, üldse saime? Teistest kaustikutest, mida sõpradelaenasime, eksole? Aga kust need sinna kaustikutesse said? Muidugi asuti ahnelt värsket „Laulge kaasa“ väljaannet sirvima just selle mõttega, et sealt seda „midagi head“ endale kirjutada. Kellel oli kassettmakk, sellel läks elu lihtsamaks, ehk õnnestus raadiost mõni hea laul püüda ja siis see pausinupu abiga maha kirjutada. Plaatide pealtki kirjutasime. Aga juhtus ka seda, et raadio soovisaate ajal proovisime sõbrannaga kahepeale laulu maha kirjutada, umbes, kordamööda, kõrvuti laua taga. See oli raske! Sedasi kätte saadud laulusõnakomplekt oli suur väärtus.
Ma armastasin ka laulda, just ühiseid laule, kasvõi sellesama kaustiku saatel. Matkadel ja lõkkeõhtutel, suguvõsa kogunemistel. Ka laulukooris ja laulupeol osalesin oma kooliaastatel. Hindan väga noodist lauljaid, aga kui päris aus olla, siis mina noodist korralikult laulda ei suuda. Eks see kajastub ka mu koostatud „Laulgem kaasa“ kogumikes, need on üles ehitatud kõrva järgi lauljaile. Selliseid inimesi on ju kõige rohkem.
Minu meelest on kõige olulisem üheskoos laulmise harjumus ja mõnu. See on väga ammune komme, sama vana kui inimkond. Niimoodi lõkke ääres lauldes me jääajast läbi tulime.
Ja niimoodi laulu armastades kulgesin lapsepõlvest noorusesse, elu viis mind laia ilma. Märkasin, mismoodi muusika ühendab mis iganes kultuuri. Lubasin endasse uusi kultuure, laulsin badžaneid Indias, kogesin sealseid ühiseid vibratsioone. Kui kolisin USA-sse, siis hakkasin tundma suurt koduigatsust… Leevendasin seda just muusika abiga: avasin interneti ja otsisin vanu klippe, nii laulupidusid kui vanu muusikasaateid. Laulsin kaasa, pisarad jooksmas.
Kaks aastat enne seda, kui hakkasin tegema „Laulgem kaasa“ raamatusarja, tõi saatus mind Sänna kultuurimõisa ja raamatukogu juurde. Korraldasin seal püstkojas lõkkeõhtuid, mille peamine osa oli ühine laul. Laulsime nii vanu regilaule kui uuema aja omaloomingut, nii seltskonnalaule kui isamaalisi… Küllap sealgi idanes minu sees midagi, kui otsisin internetist repertuaari kokku. Ja märkasin, millise helge olemise muusika tekitab.
Kui ma siis möödunud aasta kevadsuvel märkasin Maalehes intervjuud Reet Linnaga, oli aeg minu jaoks küps.
„Kas keegi kirjastaja teie laulusõnade raamatut pole teha tahtnud?“, umbes nii küsis Rein Sikk juubilar Reet Linnalt, ja mind tabas äratundmine. Mina, mina! Mina soovin väga teha laulusõnade raamatuid! Kohe tundsin ka seda, et lisaks sõnadele soovin ma koguda ka nende lauludega seostuvaid mälestusi. Õnneks meeldis Reet Linnale see idee, samuti tema tuttavatele muusikutele – kõik need kogumikud on ühistöö, või peaks ütlema ühine mõnu. Koos meenutamine.
Sarja arendamise esimestel nädalatel avardus mu maailm nii suure hooga. Olin ja olen ülitänulik ERR-i arhiivile, kuhu on üles pandud nii palju nostalgilist muusikat! Ja pean ütlema, et minu suhtes on omakorda väga paljud inimesed sõnastanud tänulikkuse tunnet. „Aitäh, et sellise asjaga tegeled!“ Seda on öelnud nii muusikud, muusikafännid kui ka vanad ETV töötajad. Imeline tänulikkuse ring. Keegi ütles, et tänulikkus on kõrgeim vibratsioon, mida inimene siinilmas kogeda saab.
Arvan, et sama oluline on ühendustunne oma juurtega. Ega juured ole ainult rahvalaulud! Samamoodi kuuluvad meie juurtesse eestikeelne kergemuusika, meie omakeelsed lastesaated. Kõik see, mis eesti keeles loodud.
Mulle on väga meeldinud inimesi küsitleda siiani ilmunud „Laulgem kaasa“ kogumike jaoks. Ja kindlasti jätkan sellega, üks samm korraga, üks kogumik korraga. Sel aastal loodan valmis saada veel vähemalt ühe: Henno Käo laulusõnad. Aga võibolla ka ühe teise veel, seda veel välja ei ütle.
Iga siiani ilmunud kogumik on mulle omamoodi armas. “Reet Linna laulusõnad” oli kõige esimene. Tegin seda lahvandusena, ööl ja päeval, toimus tohutu teadvuse avardumine ja siiani imestan, kuidas sain tehtud nii korraliku kogumiku nii lühikese aja jooksul. Kiirustasime Reeda juubelikontsertiks valmis saama, ja jõudsime ka.
(Illustratsioonid: ümberpildistused valmis raamatutest.)
Siis tuli Ott Arderi laulusõnade raamat, tulid kohtumised ja lood, kirjandusmuuseumis veedetud tunnid, see soojus ja lein, mis tema sõprades siiani on, ja Oti eriline suguvõsa. Mäletan, mismoodi hoidsin kirjandusmuuseumis käes Ott Arderi pastorist isa kirja pojale, vaatasin neid sõnu ja käekirja, kananahk ihul… osake sellest kirjast sai ümber pildistatud ka raamatu jaoks. Sest oluline osa neist raamatutest on ka visuaalne mälestuste kiht: käsikirjad ja muud kirjad. Riho Sibula ja Ott Arderi pisikesed paberitükikestele jäetud sõnumid näiteks.
Edasi tulid Lasteekraanid, kaks kogumikku, sest laule ja lugusid oli nii palju. Kümblesin lapsepõlvenostalgias, samas kogesin detektiivimomente. Selgus näiteks, et Paul Poom ei olegi enam nii haige ja talle saab külla minna. (Hea, et järgisin oma sisetunnet ja küsisin edasi, kuigi alguses öeldi mulle, et ei saa…) Edasi, selgus, et Paul Poomi väitel on Lasteekraani kuulsa Tuhkatriinu-laulu sisse laulnud hoopis Reet Kromel, mitte osatäitja Rita Rätsepp. Sealt edasi harutades selgus, et päris mitu muud lastesaadete laulu on sisse lauldud kellegi teise poolt, ja see info olekski jäänud ajaootolmu alla, sest mitte kusagil tiitrites neid õigeid lauljaid mainitud pole… Aga siin raamatutes on nüüd tõde kirjas.
Kõiki imelisi kohtumisi ei jõuagi ära mainida. Olen tänulik, et sain suhelda nüüd juba lahkunud Ave Kumpase, Ene Järvise ja Maile Hiietiga. Võidujooks ajaga, see on üks märksõna, mis iseloomustab neid mälestuste kogumikke.
Ja samamoodi jooksin võidu ajaga, kui kogusin mälestusi Vally Ojavere laulusõnade raamatusse. Jõudsin põgusalt suhelda Els Himmaga ja veidi pikemalt Andres Valkoneniga, nüüd on mõlemad lahkunud.
Aga muusika jääb! Ja kogutud mälestused ka jäävad. Kuniks on lauljaid ja lugejaid!