Mäletan, kuidas käisin kord Tartus asuvas laulupeomuuseumis ja sain seal ühendatud erinevad punktid oma ajalootunnetuses.
Enne seda, kui maarahvas 1869. aastal oma esimesele laulupeole kogunes, ei olnud see maarahvas tegelikult omavahel silmast silma näinudki, ei olnud kuulnud, kuidas teise nurga inimesed kõnelesid. Nende mõne päevaga tekkis Tartus ühise tunnetuse ja ühise kogemusega eesti rahvas. Mis hinnaga see kõik toona toimus, kuidas näpistati aega talvel kooriproovideks ja kuidas oli võimalik ilusal heinaajal täistööjõus inimestel Tartusse koguneda, mis see kõik maksma läks ja mis tingimustes magati… Soovitan: minge ka laulupeomuuseumi, uurige, tunnetage. Papa Jannseni ja ta tütre Lydia jumalik missioon ja ebainimlikult suur töökoomus kogu asja korraldamisel on suurt tänu väärt!
See maarahvas oli suure maailma osa. Võimalikuks sai see – majanduslikus mõttes – luksus ehk enese rahvaks laulmine nii mõneski mõttes tänu teisel pool planeeti toimunud USA kodusõjale. Kõik on siin ilmas kõigega seotud: seoses selle sõjaga ei saanud lõunaosariigid saata Euroopasse puuvillalaste ning see osutus kasulikuks lõunaeestlastele, kes lina kasvatasid ja saadud raha eest lapsi koolitasid, raamatuid ja ajalehti ostsid. Ärkamisaeg oli käes.
Istusin seal laulupeomuuseumis, kõrvaklapid peas, kuulasin laule, mida ise kunagi laulnud olin, 1980ndatel Tallinna laulukaare all. Emotsioonide tulv oli suur, meenus igasuguseid lookesi. Maalastele oli see nädal Tallinna-elu samasugune vintsutus nagu omaaegsetele talupoegadele Tartusse kogunemine. Vihma, äikest, päikesepisteid, äraeksimisi, uusi sõprusi… ja muusikat! „Mägede harjadel kumamas koit…“ Muuseumis, klapid peas, hakkasid mul pisarad jooksma. Arvan, et sama reaktsiooni on sealsamas saanud paljud. Meelde tuli ka, kuidas ma kord Ameerikas elades koduigatsuse käes vaeveldes internetist laulupeo klippe otsisin: teadsin juba ette, mida need klipid minuga teevad, aga just seda mul vaja oli: läbi pisarate suurt ühendust tunnetada.
*
Vahetul enne selle aasta laulupidu toimus ülemaailmne (välis)eestlaste kokkutulek ESTO, see oli seekord ajastatud Tallinnasse, vahetult enne laulu- ja tantsupidu. Käisin ka, osalesin põgusalt mõnes vestlusringis, imetlesin neid koore ja koole, kes kusagil kaugel end koos hoiavad. Nad „lendavad mesipuu poole“, saavad kokku igasuguste autoummikute ja vahemaade ja majanduslike kulude kiuste kusagil seal kaugel maal, et oma Eesti asja ajada. Plaanivad oma puhkuseid, koguvad raha – et kohale tulla: laulma, tantsima, rahvariideid kandma! Tore oli kohata noori, kes oma kerge aktsendiga eesti keeles kasutavad sõnu nagu „tanu“, „pastlad“ ja „põll“.
*
Meie maailm pole mitte kunagi varem olnud nii globaalselt segipõimunud kui nüüd. Mõtlen noortele eesti lastele, siinsamas Eestimaal. Kõik ju ei saa laulupeole-tantsupeole, kõik ei mahukski. Loodan, et koorilaulu ja rahvatantsu reputatsioon on noorte hulgas kõrge, et see on midagi sellist, mida on äge teha. Loodan, aga ma ei tea. Mulle pole sattunud ette statistikat, mis oleks uurinud, kui palju on tänapäeva eesti noortel huvi kogu selle teema vastu. Milline on see huvi võrreldes Tommy Cashi ja Eurovisiooniga?
Ja kuidas neid sildu ehitada, huvi tekitada?
Mul ei ole konkreetseid vastuseid, aga ma näen, et väga lihtne on elada oma kultuurikapslis, vaadates näiteks jaapani animet ning eirates laulupidu. Kuidas panna selline globaalsete huvidega noor eesti asja vastu huvi tundma? Mina olen proovinud oma lastele jutustada lugusid (iseenda peokogemusi) ja ka lihtsalt lasta muusikat. Kordusest tekib äratundmine ja nii tekib mälestus, nostalgia, armastus.
*
Seesama teadlik ühise sfääri tekitamine on mul „agendas“ tegelikult ka kergemuusika vallas, eks ole see samamoodi eesti asi. Olen nüüd ligi aasta koostanud laulude ja muusika kogumikke „Laulgem kaasa“. Ilmunud on Reet Linna, Ott Arderi ja Vally Ojavere laulusõnad ning Lasteekraani laulud. Nende laulike koostamisega seoses kõlasid mu kodukontoris aina eestikeelsed laulud, pidin neid ju valima ning sõnu kontrollima ja tegin seda meelega avatult, mitte kõrvaklappidesse peitunult. Muusika tekitas kodu(kontori)s muidugi diskussiooni. Avastasin ebamugava üllatusega, et mu teismeline tütar teadis neist lauludest väga vähesid, ning ei teadnud ta ka eesti lauljaid, peale mõne erandi.
Kuidas sai see juhtuda? Kas ma olen midagi valesti teinud, kui ma lubasin tal kulgeda isevoolu teed? See tähendab sõpru ja kirgi rahvusvaheliselt, aga… aga eesti muusika? On see üldse tähtis?
Kui seda endalt küsisin, sain aru, et see on mulle isiklikult väga tähtis! Märkasin sedasama maailmalõputunnet, mis ahistas mind aastaid tagasi Ameerikas elades, koduigatsust tundes. Ma soovin, et mu lapsed ja mu tulevased lapselapsed oleksid eestlased.
Ja iga noor on tähtis ka laiemas plaanis. Aeg läheb kiirelt ja mõnekümne aasta pärast on need noored hoova juures. Nemad otsustavad, kui palju läheb raha rahvuskultuuri hoidmisele.
Niisiis, ma kuulasin oma teismelisega neid laule, näitasin vanu levimuusika saateid (aitäh ERR-i arhiivile!) ja jutustasin juurde lugusid, mida iganes oskasin. Isegi kui ta kuulab neid jutte vahel pealtnäha pika mokaga, igal juhul ta kuulab.
Igal lapsevanemal on üks oluline ressurss – oma isiklik aeg. Oma lood, oma mälestused, või siis ka vahendatud mälestused. Neid tuleks jutustada! Ma mäletan siiani oma lapsepõlvest neid hetki, kui mu ema või isa või vanavanemad leidsid isiklikku aega ja jutustasid midagi. Selliste hetkede väärtus on õnneks kümnekordselt suurem kui mis iganes klipp – ja sedasi saame kaaluda üle globaalseid kultuurivoogusid.
Lisaks imelisele jutuvestmise kunstile on meil võimalus laulda. Päris hull mu laste olukord siiski pole, kuigi nad ei käi kooris ja vahivad inglisekeelseid kanaleid. Kuulume õnneks sellisesse suguvõsasse, kus kokku saades ikka lauldakse.
„Imelik, et iga kord hakatakse laulma,“ ütles mu tütar kord, kui suguvõsa kokkusaamisele sättisime. Aga ma tean, et seda ütles ta niisama, mitte kritiseerides. Imelik? Imeline! See on üks suur ime, et meie väike kultuur nii vägevalt olemas on!