“Meie kodulinnud”
See raamat on asjalik, samas empaatiline ja naljakas. Käisin hiljuti teismelise tütrega ühel suurlinnareisil (Londonis) ja läks nii, et jalapuhkehetki tegime ikka parkides, seal tegelesime tuvide jälgimisega ja meenutasime meie ühist kanapidamise aega (meie laudas jõudsid elada ka kalkunid, pärlkanad, üks pardipoeg ja üks hanepoeg). Elu läks edasi nii, et meie linnud elavad küll enamuses ikka edasi, aga sõprade-tuttavate laudas. Aktiivselt tegelesin selle sõltuvust tekitava ja maailmapilti avardada tegevuse – linnupidamisega – neli aastat, nii et jõudsin saada edasijõudnud algajaks.
Siin kaante vahel oli minu jaoks päris palju uusi teadmisi ja nippe. Aga see raamat pole kindlasti mitte ainult linnukasvatajatele, eludraamat on ka niisama-lugemiseks. Näiteks võitlus rebase ja kährikuga oli lihtsalt kaasahaarav. Samuti oli seda filosoofiline vaatepunkt viirustele. Kas me peaks loodusega kohastuma või loodusele vastu hakkama vaktsiinide ja antibiootikumidega? Koroonast pole raamatus sõnagi, aga ridade vahelt on tunda, et raamatu kirjutamise ajal oli see viirus õhus, ka sümboolses mõttes. Lindude ühiskond on ju nagu inimeste oma, ja rändlinnud ka samamoodi reisivad võõrale maale, linnud suhtlevad ja haigestuvad ja surevad, kui immuunsus nõrk. Kas on õige kõik hädised elule aidata või lastagi nõrgemail surra?
Neile küsimustele pole mustvalgeid vastuseid, kui kaasa mõtlema asuda. Kodulindude pidamine tekitab küsimusi nagu „mis tunne on olla jumal” või „mis tunne on olla suure riigi pea, kes peab kogu seda karja korraldama ja kavandama“. Huvitav tunne on! Asi pole ju ainult haigustes. Suur probleem on välisvaenlane. Ühelt poolt ründab rebane, teisalt tõhk, kolmandalt poolt kährik, ülevalt luurab kanakull. Juhtub kurbi lugusid, tuleb vahel nutta, kui laste lemmikkana kullirünnakus hukka saab… aga igast kurvast loost algab uus, näiteks lemmikkana tibud lapsendatakse teiste kanade poolt. Või tuleb rebane lauta, tapab kaks kana, jääb vahele, istub seal õrte all nurgas… ja üks õrrel istuv kana muneb perenaist nähes kergendusest rebasele muna pähe! Heake küll, need kaks lugu on mõlemad minu enda laudas juhtunud (need on kirjas „Meie maaelu“ raamatus), aga need meenuvad, kui loen Katrini „Meie kodulinnud“ juhtumisi.
Just Katrini raamatust sain julguse proovida kasvatada ka pärlkanu: ilusad, intelligetnsed ja ülimalt tähelepanelikud, et mitte öelda neurootilised hädaabi-sireenid. Kus ikka nendega sai nalja! Nii meil kui Katrini raamatus.
Sain siit raamatust teada ka näiteks selle, et poest ostetud vutimunadest kooruvad tibud… Hmm. Mul endal poleks pähegi tulnud välismaalt lennukiga poemunasid kaasa tuua ja inkubaatorisse pista. Aga selle raamatu autor on ikka hull katsetaja küll.
Ja sain tuge, et olen õigel teel sellega, et otsin „oma karja immuunsuse” tasakaalu, ennetan ja hoian ja ristan, mitte ei otsi tõupuhtust. (Jah, isegi eugeenika peale jõudsid mõtted lugedes minna…)
Nii et soovitan raamatut kindlasti linnukasvatajatele, aga ka kõigile teistele, kel mõte liigub.
Ja soovin palju õnne Katrinile, kel täna, jaanilaupäeval, on sünnipäev!