”Kaarini ja Eeva raamat”, Ly Seppel. Petrone Print 2016, 140 lk.
Ma arvan, et “Kaarini ja Eeva raamatut” võib lausa kultuslikuks nimetada. Tean mitut omavanust, kes on seda oma lapseea lemmikteoseks nimetanud.See raamat (esimese väljaandena 1980ndatel) oli igatahes minu lapsepõlve oluline osa ja sellepärast ma selle kordustrükki ka palusin-korraldasin. Mäletan, kuidas lugesin seda lapsena, nii omaette kui õega koos kuuldemängu tehes.Vähemasti üks kord on eredalt meeles: külitasime teineteise kõrval voodis ja tegime audioteatrit. Üks tegi Kaarinit ja teine Eevat. Mina tegin ka ema häält.
Need on ühest küljest tavalised lihtsad lastele aru saadavad keskkonnad. Ema teeb pirukat, lapsed mängivad. Teisalt läheb fantaasia lokkama ja sõnad sõitma. Küllap on need lapsed siiski törtsuke lingvistiliselt põnevamad kui päris tavalised lapsed (ikkagi kahe kirjaniku peres sündinud), aga samas: igal lapsel on pärle ja iga ema-isa võiks neid kirja panna.
“Emme, miks see pargipõrand nii krimpsus on?”
“Seal elavad puude juured.”
“Aa.”
Noorem õeke ehk Eeva on Kristiina Ehin, vanem õde Kaarin on Piret Ehin.
Uustrüki kaante vahele saanud teist osa ma oma lapsepõlvest ei mäleta, see on unenägude ümberjutustamine… Igatahes taas huvitavad mõtte- ja sõnamängud.
Justkui päris tavaline perekond: isa, ema, kaks last, pargis jalutamine, diivanil istumine, vannis pesemine… Igas peres on neid hetki, mida lapsesuust kinni püüda.
Ka mina hoian hästi palju oma laste joonistusi alles ja olen samamoodi nende lapsesuu-sõnamänge palju jäädvustan (moodsal moel, blogisse). Kahjuks mu enda lapsepõlve joonistusi pole alles. Selle raamatu üks funktsioon ongi mu meelest see, et ta õpetab väärtustama lapsesuu ja lapsekäe geniaalsust – midagi, mis on igas lapsega peres olemas. Raamatu on illustreerinud pisike Piret Ehin. Ly Seppelis oli palju hingetarkust, et ta taipas kõike seda hoida ja jäädvustada!
Hiljuti lugesin seda raamatut ka ühes lasteaias ette… Tavaliselt ma tutvustan ikka enda raamatuid, aga kui see armas punakuub kaasa oli sattunud, siis väga tore! Ma teadsin, et neile meeldib… Pidin vaid avama ja kusagilt alustama, nii nagu seda kunagi lapsena tegin. Eeva oli pisem ja peenikese häälega, Kaarin oli suurem ja jämedama häälega. Ja muidugi meeldiski.
Mäletan ka, kuidas seda nii umbes 5-aastasele tütrele Mariale ette lugesin. Raamat sai tema poolt hüünimeks “nallakas punane raamat”. “Kus see nallakas punane raamat on? Loe mulle veel seda!”
Kui ma nüüd selle välja otsisin, et natuke kirjutada-muljetada, kõndis Maria (nüüd 13) mööda mu lauast: “Aa, see naljakas punane raamat! Las ma vaatan!” Loodetavasti lähevad need killud edasi ja ka tema loeb neid kunagi kellelegi ette.
Lisapilt ka siia: ükspäev avastasin maal vanade ajakirjade hunnikus ühe tuttava moega esikaane… Nõukogude Naine aastast 1984. Ly Seppel koos tütre Kristiinaga.