“Minu Karjala”, Mika Keränen. Petrone Print 2022, 240+16 lk.
Võtme annavad kätte alapealkiri (”Dam! Di-di-dam!” ja kaaneteksti avalause (“See raamat räägib julgusest olla teistmoodi, julgusest olla külahull.”) Niisugune ta on: julges autoristiilis kirja pandud lugu. Lakooniline lähenemisviis, lühikesed vahelduvad stseenid. Vahel tekib tunne, et stopp, oot, tahaksin veel, aga ei, dam-di-di-dam, juba uus olukord. ”Karjala inimestel põlevad alati tuled,” selline ütlus olla Soomes. Karjalase veri keeb! Ja ta teab, et ta ei ole ei soomlane ega venelane, aga just nende kahe kultuuri piiril ta elab.
Teadupärast jäi suur osa Karjalast Venemaa koosseisu teise maailmasõja hakul. Ka Mika isa sündis talus, mille maadest pooled jäid Venemaale. Ja nii, nagu on ”Minu Setomaa” raamatu kaart pooleks rebestava piiri/kontrolljoonega, nii on seda ka ”Minu Karjala” kaart… Mika esivanematel, võib öelda, et vedas. Nendest said soomestunud karjalased.
Muide, olen vahel tabanud end heldinult Soome (ja ka Karjala) kaarti imetlemast. See hõreauklik moodustis, rohelised narmad siniste silmade vahel… Tuhande järve maa. Sisse tuleb igatsus selle maa rahu, vaikuse, metsade ja kaljude järele. Ka Mika kõneleb oma raamatus rahust, mida ta otsib. Sellest, kuidas ta kodukanti minnes ei soovi kella vaadata, ei soovi peas hoida mitte mingeid tähtaegu.
Mika eluloo saab siit ja “Minu Supilinnast” kahe raamatu peale täiesti kätte. Mõelda, et Mika on lapsepõlvesuvedel pidanud käima maal vanaema-vanaisa juures heina tegemas! Seal oli välikemps ja solgipang, sõnnikuhais, lehmad, joodikutest sugulased. Niisugustest isiklikest detailidest saab aimu, et Eesti-Soome olid oma kultuurilt täitsa sarnased, polnud see Soome midagi nii uhke ”välismaa värk”, vähemasti see vaesem Karjala-osa küll mitte. Raamatu fotopoognas on Mika lapsepõlve tähistavad 1970-1980ndate värvifotod, täpselt sama kehva kvaliteediga ja toone muutnud nagu ENSV-s tehtud. Ja Mika kassi nimi oli Tsernobyl. Me elasime kõik selles samas maailmas.
Igatahes eeldused 1990ndate Tartus hakkama saamiseks sai Mika lapse- ja noorpõlves. Kui ta kohtus põneva eestlannaga ja neist sai paar (ikka Karjalas), siis tekkis tal huvi minna vaatama neiu naljaka nimega kodulinna Tartut. ”Kulla Mika, seal pole isegi apelsinimahla!”, see ütlus ajas huvi veel suuremaks. Õnneks pole Mika liiga tõsiselt võtnud raame ja hüppab meenutustes mõnuga ka 1990ndate Tartusse. Mul oleks isu lugeda veel mõnda tema mälestusteraamatut.
See raamat tekitab minus ka tõsise söögiisu. Toidud on karused, karjala värk. Leiva sisse küpsetatud kala või mõni muu üllatus, ahjutuhka visatud naerid, karlaja ahjupraad kahe lihaga, igasugused pirukad… mmm… Mitte mingit apelsinimahla pole vajagi!