“Suure inimese tunne”
„Suure inimese tunne“, Epp Petrone. Illustreerinud Made Balbat. Petrone Print 2022, 80 lk.
Ma olen tegelikult – takkajärgi vaadates märganud, et olen – kirjutanud mitu sellist lasteraamatut, kus peategelaseks on poiss, kes unistab, et ta isa tuleks tagasi koju välismaalt töötamast. („Jassi pass“, „Suure inimese tunne“, aga ka „Riks ja neli kuningat“.) Nägin kunagi pealt, mismoodi mu õe laps ootas isa – pikki kuid ootas, sest isa oli välismaale tööle läinud pooleks aastaks – ja otsustasin toona, et kunagi ma kirjutan sellest. Mõelda, kui palju on neid lapsi, kes niimoodi ootavad, Eestimaa peale kokku… Ja kui palju on neid igal pool mujal ilmas, eelkõige vaestes riikides, kust isad käivad jõukamatesse maadesse tööle.
Miks ma kõigi nende kolme raamatu peategelaseks poisi valisin, ei oskagi öelda, võibolla seepärast, et mu perelugude peategelased on tüdrukud (need Marta-Anna-Leena lood, mis mu lasteraamatutest numbreid otsustades kõige popimad). Aga mu poisstegelased ei ole Joosep Tootsid, neis on pigem midagi Arno Talist, midagi melanhoolset, võiks ehk öelda, et naiselikku, või siis pigem üldinimlikku.
Suur osa „Suure inimese tunde“ lugudest (aga mitte kõik) on kirjutatud palju aastaid tagasi Pere ja Kodu ajakirja lastejutu rubriiki. Iga lugu algab küsimusega, otsese pöördumisega lugeja poole, kas ta teab seda tunnet, et…
Nüüd, kui raamat on kokku pandud ja laia ilma oma elu elama läinud, kuulen vahel tagasisidet, et lasteaedades ja kooli esimeses klassis saab neid küsimusi kasutada arutlusainena. Ka mina ise olen seda teinud, kui lastele esinemas käin. Olen proovinud erinevaid formaate. Tõsta käsi, kui sa tead seda tunnet, kui nohu hakkab tulema?… Kas sina tead seda tunnet, et oled sõbral külas ja järsku läheb südames kuidagi nii kurvaks?… Kas sina tead õunakoogi ootamise tunnet?… Kas sa tead, mis tunne on suure inimese tunne?
Lastele esinedes meeldib mulle jutustada ka raamatu visuaali sündimise lugu. See juhtus nii: kunstnik Made Balbat otsis reaalelu-tegelast, mina olin teda kirjeldanud kui melanhoolse olekuga poissi, kel võiks olla poolpikad juuksed ja tedretähed… Ja seeasemel, et lihtsalt see poiss kokku joonistada, otsis Made päris-poissi. Kuni läks kord lastele esinema ja nägi: Jesse vaatas talle otse vastu! Õnneks oli poiss ja ta vanemad nõus, et teda pildistada ja arvutigraafika abiga Jesseks muuta.