Mis on mugavustsoon? Ühest küljest mugav ja teisalt mõttetuks muutuv elu, eksole. Sellest olukorrast algavad sageli muutused (ja ka mitu muud ”Minu…” sarja raamatut). Ain ja tema elukaaslane Kadri on turvalisel töökohal, isegi firmaosanikud, kõik kulgeb, aga… mugavustsoon, noh. Tüüpiline esimese maailma häda. Ja tsiteerin autorit, kes tsiteerib Vahur Kersnat: ”Hullud on küll, aga ei tea, kummal pool lauda.” Kas need, kes soovivad pea ees tundmatusse minna, või need, kes soovivad jääda?
— ”Minu Kambodža”, Ain Parmas. Petrone Print 2015, 256+16 lk. —
Igatahes haakisid Ain ja Kadri end sealt koosolekulau tagant lahti, said lahti oma hirmudest, andsid oma tuhkru pooleks aastaks sõpradele ja läksid Kambodžasse.
Mina pole selles Kagu-Aasia riigis käinud, olen kuulnud, et see on ”Nagu Tai, aga metsikum ja siiram, sest turism pole seda ära rikkunud”. Sama teadmine oli ka meie raamatu tegelastel. Teadsin ka seda, et Kambodžaga seostub sõna “metsik” ka teises tähenduses, seal oli võimul eriti kohutav režiim. Seda ei saa vist genotsiidiks nimetada, kui inimesi ei hävitatud otseselt rahvuse ja usu põhjal? Tapjad olid nende endi rahvuskaaslased ja kohutavalt suur massimõrv oli see küll. Nelja aasta jooksul hukkus umbes kolm miljonit ehk veerand kogu rahvastikust, eelkõige kõrgharitud inimesed, nii et võibolla oli see siis haritlaste genotsiid… See tragöödia juhtus alles hiljaaegu, 1970ndate teisel poolel (ja samas vaid kolm aastakümmet pärast teise maailmasõja koledusi). Miks? Mees hüüdnimega Pol Pot oli kõrgklassi taustaga kohalik, saanud hariduse Pariisis. Ta oli ilmselt teatud psüühiliste haiguste/sündroomide esindaja, aga suurem seletus oli ikkagi ajastu, mis tal võimule lasi tulla. Tänu Aini raamatule sain ma aru, et Kambodža Punaste Khmeeride võimuletuleku taga oli USA-Venemaa vastasseis ehk Vietnami sõda. Väga lihtsalt öeldes: USA hakkas väikest neutraalset Kambodžat pommitama, pannes kohalikud inimesed end vihkama ja reaktsioonina punaarmeed pooldama. Tulemuseks: Kambodžast sai eriti drastiline sõjatallermaa, maailma kõige mineeritum riik pindalaühiku kohta, kõige rohkem pommitatud ka. Samal ajal käis drastiline konkurents Hiinaga: kes on räigemalt punane. Ja Kambodža võitis selle võistluse, olles ainus kommunistlik režiim, mis raha sõna otseses mõttes käibelt kaotas, ja veerandit omaenda rahvast tappa pole ka kellelgi teisel õnnestunud.
Kõige võikam on see, et Pol Pot sai ka pärast võimult eemaldamist rahulikult edasi elada, veel aastakümneid vaikselt nahistades. Ma lugesin ”Minu Kambodža” raamatust jälgi ajades veel tükk aega internetist materjale, väristasin õlgu ja vangutasin pead.
Igatahes hävitati Punaste Khmeeride poolt Kambodža genofond – võikad, aga loo jutustamiseks vajalikud detailid leiduvad ka Aini ajaloo-peatükkides; kuigi kohutav, on see siiski läbi aegade minu jaoks kõige huvitavama ajaloo-osaga “Minu…” sarja raamat.
Ja toona juhtunud tragöödia on loogiliselt põhjuseks, miks on kambodžalased arengus oma naabritest maas. Kurb.
Aga ega enamus “Minu Kambodža” raamatust küll kurb pole, siin on pigem huumorit, peategelastest seljakotiseiklejate omavahelist tögamist. On ka teatud üleolekut kohaliku kultuuri suhtes, on pidev küsimus, kas Ain pakub praegu oma sõnastuses üle või püsib ikka köiel, kui tundlike teemade kohal balansseerib. Näiteks lause: kohalikud inimesed suhtuvad taaskasutusse samamoodi nagu ahvid.
Tean, et raamatule on seda üleolevat huumorit ette heidetud, aga samas, ütlen neile ütlejaile vastu: soovitan elada kuude kaupa ise sellises kultuuris, ja vaadata, kuhu teie tolerantsus ja huumorimeel sel juhul areneb. Ja igal juhul andsid Ain ja Kadri ka Kambodžale midagi vastu, nad ei tegelenud ainult ringituuritamise ja seljakotimatkamisega. Neist said inglise keele õpetajad ühes väikeses kloostrikoolis. Ain kaalus küll ka sõiduõpetajaks hakkamist – naljaga pooleks vist – , igatahes on tema Kambodža liiklust kirjeldavad jutukesed kirglikud, kaasahaaravad ja naljakad. Sealne liikluseeskiri põhineb Aini andmeil järgmistel postulaatidel: “Teeandmine on nõrkadele”, “Foorituled on laste rõõmustamiseks” ja ”Kes ei sõida, see on lammas”.