”Minu Sydney”, Triin Pehk. Petrone Print 2019, 224+16 lk.
Värskendav on lugeda vahetusõpilase lugu, just sellest kõik algab ja juba päris ammu, lausa 1990ndatel. Peategelase ema on ”tekkis üks idee!” tüüpi ja tema isa on ”las laps ise korraldab” tüüpi, võrrandis olulist osa mängib peretuttav Malle Austraaliast, kes oskab asju ajada ja võtab Triinu ka enda juurde elama… Võimalik, et 1990ndatel oli Eesti eksootilisem ja just tänu sellele sai teoks maksuvaba õppimine kallis Sydney erakoolis, lausa kaks aastat järjest.
Mis tunne on lahkuda teisele poole planeeti, olles ise alles teismeline, ja seda ajal, mil meie planeet tundus palju suurem, sest näiteks igasugused videokõneühendused polnud massidesse jõudnud? Ja mis tunne on nõukogude/siirdeühiskonnast sattuda heaolusse, kus kõik on ammu paigas? Nii mõneski mõttes oli Triin täiskasvanulikum, aga samas sotsiaalselt kohmakas. Ja kes poleks kohmakas, kui täiesti uude kohta visatakse? Pluss selgub, et ka maksuvabalt erakoolis õppimiseks on vaja palju raha ja isegi aluspüksid olgu õiget värvi…
Olen ise ka Sydneys käinud, isegi Triinuga kohtunud ja talle raadiointervjuu andnud. Minu põgus mulje sellest linnast sai siinse raamatu abil kinnitust. Lahked inimesed, palju vett ja sildu ja linnamatkavõimalusi, palju erinevaid linnaosasid, aga… polnud peaväljakut. Austraalia kultuurist mäletan ka sama, mis Triin kohe raamatu alguses välja toob: vaba, suvaline ja päikeseline. Selline ta pealtnäha on! Aga raamatu lugemise käigus tunnen ära ka ameerikaliku kultuuri. Näiteks see, et lapsed ei tohi kuni teismeea lõpuni üksi kodus viibida, ja kui näed, et naabrilaps on üksi kodus, võid kutsuda lastekaitse. Ameerikalikult mõjub ka looduse kartmine, sest keegi võib mürgine olla. Samas on neil ka põhjust karta, mürgiseid olendeid on palju. Ja Triin on ka korralikult lahti kirjutanud rannikualade suurima ohu: ookeanide salahoovused, mis ujujaid kaasa tõmbavad.
Mulle meeldib ka raamatus avanev väliseestlaste kultuur, eesti keele alles hoidmine teises-kolmandas põlvkonnas. Sattus Triin ju värske keelekõnelejana vanade väliseestlaste hulka ning suutis vähemalt ühe endavanuse väliseestlanna eesti keelele päästa. See on selline omajagu kurb ja samas väga realistlik teema. Aga Triinu ja eesti keele loos on helgust, isegi romantikat: kui ta ringiga mõne aasta pärast uuesti Sydneysse läks, magistrantuuriõpingutele, siis sattus ta kokku ühe kentsaka noormehega, kes heast peast oli otsustanud ära õppida mõne väikese eksootilise keele. Nii sai Triinust keeleõpetaja ja mõni aeg hiljem helisesid pulmakellad (poolaröises Kuressaare lossis!). Edasi kolisid noored mõneks ajaks Eestisse elama. Austraalia mees ei suuda muidugi paugupealt uskuda, et Pärnu laht on meri – ”See on ju järv: nii mage ja laineid pole!” – või et ämblikud polegi mürgised. Austraalias nad seda suure tõenäosusega on. Huvitav fakt raamatust: seal keelati ära ”Põrsas Peppa” multifilmi see osa, kus põrsatüdruk sai ämblikuga sõbraks. Ei tohi lastele õpetada ämblikuga sõbraks saamist!
Nii et minule istub Sydney raamat. Suhtusin eelarvamusega, sest kusagil arvustuses kõlas hoiatus, et pole piisavalt isiklikku lugu (ja ämma ka pole! Tegelikult oli ämm küll, aga episoodiliselt). Minu meelest on isiklikku lugu siin täiesti parasjagu. See tuleb ja lainetab läbi kõigi teemade. Triin õppis Sydney ülikoolis antropoloogiat, käis aborigeene uurimas, nii et ka ajaloolised ja sotsiaalsed teemad tulevad sisse läbi Triinu enda kogemuste.
Ning raamatu lõpuks saab ring täis: ta elab mehe ja kahe lapsega sealsamas linnaosas, kus ta kunagi teismelisena vahetusõpilasena koolis käis. Kogu see eluspiraali ring mõjub mulle ühtaegu turvaliselt ja inspireerivalt, nii nagu mõjub kogu Austraalia.