”Minu Türgi”, Susanna Veevo. Petrone Print 2025, 288 +16 lk.
Siiras, emotsionaalne, romantiline. Aga kuna olin just järjest (üle) lugenud humoorikate meeste ”Minu…” sarja oopuseid, siis märkasin: Susanna raamatus on huumor õrnemal kujul esindatud. Ta küll teeb enda üle vahel nalja, näiteks tema esimene päev islami ülikoolis on üsna koomiline… aga valdav emotsioon on siiski miski muu.
”Sellel vaiksel ööl olid täiskuu alla kogunenud kümned paarid, kes tantsisid aeglaselt Galata torni varjus kohalike tänavamuusikute viiside järgi. Ma jäin suu ammuli vaatama, kuidas inimesed linna ja üksteisega üheks sulandusid. Tasane muusika, aeglased liigutused ja õrnad pilgud puudutasid mind sügavalt. Mu süda laulis ja nuttis…” See oli hetk, kus hiljuti Iraanist saabunud Susanna nautis muusika ja puudutuste seaduslikkust Türgis, sest Iraanis oli muusika avalik kuulamine ja vastassoost inimese puudutamine illegaalne (sellest eluperioodist on ta kirjutanud ”Minu Iraanis”.)
Õhinat on Türgi-raamatu alguses palju, autor tunnistab ka ise: ”Vahel ma igatsen seda, kui usaldav ja naiivne ma kahekümneaastasena olin.” Muidugi elab ta algatuseks üle ka klassikalise petuskeemi (see kuulub iga lõunamaa-kogemuse juurde, tundub nii). Aga siis algab mu lemmikpeatükk: usuteaduse instituut. Kuigi Susanna ei olnud ega ole siiani moslem, oli ta enamuse oma vahetusaasta õppeainetest just sealt koolist võtta otsustanud. Keset käratsevat Istanbuli asus oaas: klaasist ülikoolilinnak, kus voolas tehisjõgi ja purskasid purskaevud, kõik oli vaikne, riietus ülisiivas. Ja suurimaks šokiks sai koolikaaslatele see, kui Susanna kogemata poiste sööklasse sisse astus.
Mina oleksin neid islami-siseelu peatükke pikemalt soovinud, Susanna oli seal ainus lääne päritolu õpilane, nii et unikaalne olukord. Meestudengitega suhelda ei sobinud, aga sõbrannasid sai ta sealt kiirelt ja need vedasid ta poolsalaja isegi mošeesse kaasa. Aga õppejõud filosofeerisid küsimuse üle: miks on eurooplased nii usuleiged ja depressiivsed. Sest intellektuaalne lähenemine on Euroopas ülehinnatud, vaat nii. ”Kas kujutate ette, kui peaksite proovima kogu elule intellektuaalseid vastuseid leida?” Hmm. Huvitav vaatenurk.
Aga järjekordselt oli mul keeruline neid va korralikult kirja pandud jalutuskäigu-peatükke sama korralikult läbi lugeda. Samas, olen ise Istanbulis käinud ja olen kogenud seda, kui pulbitsevalt ja värviliselt mitmekihiline see linn on, ma saan aru, et iga linnaosa on erinev ja reisile kaasa on sellised kirjelduspeatükid hea võtta. Susanna elas peamiselt Istanbuli Aasia poolel ja enamik ta linnatutvustuskäike ongi sealt. Muidugi on raamatus väljasõite ka mujale Türki. Eriti huvitav teema, mis pani ka edasi guugeldama, olid Türgi-Süüria piirialal Hatay piirkonnas asuvad salajased tunnelid. Kunagi olid siin elanud varakristlased, kes salakäikudesse pakku läksid, läänest itta põgenesid. Aga räägitakse, et hiljuti põgeneti taas nende käikude kaudu, Süüria sõja jalust, seekord idast läände.
Ruutkoodidest. Mulle meeldib neid koode raamatu lugemise ajal või pärast lugemist käima panna. Ja juba nii harjunud olen sellega, et ”Minu…” sarja raamatutes on nüüd ruutkoodid. Seekord märkasin aga/lausa selliseid teemasid, kus oleks tahtnud saada juurde videosid, aga ei olnud. Näiteks seesama salatunnelite jutt: kas selle kohta on ka mingit rahvusvahelist filmikest tehtud või on tegu vaid linnalegendiga? Ja kindlasti oleksin tahtnud visuaali vaadata kuulsate sufi dervišide kohta, kes ennast keerutades transsi lähevad ja niimoodi teispoolsusega ühenduse saavad. Ka Hatay maavärinast oleks leidnud materjali (ma tean, sest ma guugeldasin ise raamatu kõrvale). Maavärinaga oli Susanna sõprade kaudu üsna otseselt seotud. Kahjuks läks nii, et see armas piirkond, kus ta rändamas-külas oli käinud, elas üle hävitava maaväringu, mis tõi välja ka selle, et Türgi ehitusregulatsioonid värisevad juba ammu korruptiivsete kanajalgade otsas…
Milline see Türgi siis ikkagi on? Siiani tapetakse seal auvõlgade tõttu naisi (tavaliselt nende endi pereliikmete poolt), samas on just Istanbuli kogunenud teistest riikidest surmahirmu tõttu lahkunud geide kogukond (Susanna sai käia ka põrandaalusel, tegelikult küll katusepealsel peol, kus kõik olid anonüümsuse huvides karnevalimaskides). Ühest küljest tagurlik, teisalt tolerantne ühiskond. Lummav ja samas hirmutav, ja meie Susanna oma emotsioonidega ja omandatud koolitarkustega seal sees. Külla tulnud emal varastatakse rahakott (jah, ka moslemimailm juhtub vargusi!); hoian hinge kinni, et mis võib juhtuda Türki külla tulnud üle 80 aasta vana Susanna vanaemaga, kelle elu unistus oli Aasia ära nägemine…
Lõpuks juhtub aga hoopis korteriperemehega üks kentsakas lugu, mis sunnib meie peategelase lahkuma Türgist enne, kui algselt plaanis oli. Loen ja mõtlen: kas mina üüriksin toa peremehelt, kes on narkosõltlane? Susanna on kas salajane adrenaliiniotsija või päriselt sinisilmne – märkasin tema hulljulgeid ”olukordadesse sattumisi” ka ”Minu Iraan” raamatus.