“Minu Riia”
”Minu Riia”, Lenno Vaitovski. Petrone Print 2021, 191+16 lk.
Riia. Nii lähedal, et võib vabalt kahe silma vahele jääda. Ma elasin lapsena kohas, kust Riiga ja Tallinnasse oli täpselt sama palju, vaatasime ajaviiteks ka Läti televisiooni, aga sellegipoolest ei tea(dnud) mina ka Riiast peaaegu mitte midagi. Tänu Lenno raamatu tean rohkem.
Ma ei kujuta lõpuni ette, kuidas neid ”Minu…” sarja raamatuid praktilise info saamiseks kasutatakse. Ise ei kasuta ma näiteks isegi mitte kokaraamatuid otsesteks instruktsioonideks, küll aga inspiratsiooniks – võtan vahel raamatu, lehitsen, ja tuul hakkab mingis suunas puhuma. Näpuga hiljem järge ajada mulle ei meeldi. Sellega seostub ka meie kirjastuse sisene arutelu, kas ”Minu…” sarjale on vaja sisuregistreid lõppu või mitte. Mina isiklikult neid ei kasutaks, vist. Samas arvan, et need jalutuskäike kirjeldavad peatükid on täitsa vajalikud: oma kodus ei viitsi neid alati lugeda, aga küll need on head, kui päriselt sinna kusagile (näiteks Riiga) jalutama lähed, siis kusagil kohvikus maha istud, raamatu kotist välja otsid ja peatükki kohapeal loed.
Igatahes selle üldise värske Riia-tuule andis Lenno-Riia raamat mulle küll, olen tänulik ka lisatud netilehtedele, kus avaneb sealne inglisekeelne kogukond. Tekkis kindel soov minna sel suvel näiteks Jurmalasse (mis pole küll Riia, aga selle kõrval, tean); minna lõpuks ometi sisse Riia bussijaama juurest paistvasse hiiglaslikku viie küüruga turuhoonesse; uurida, kas need mainitud autentsed Aasia toidukohad on alles; ja aru saada, kus täpselt oli see juudigeto linnaosa, kust teise ilmasõja ajal kümned tuhanded juudid läbi käisid. Ka nn Tsitadelli peakorteri võiks üles otsida, see on hullumajaks-vanglaks ehitatud ajalooline hoone, mis nüüd ärikontoriteks muudetud.
Tsitadell on tegelikult suur rahvusvaheline kosmeetikakontsern, mille õiget nime me kõik teame ja võime ka välja guugeldada. Mulle meeldis raamatu hoogne algus: töölevõtuintervjuu ja kinnisvaraotsingud, need teemad oleks igaühele tänuväärne materjal, aga Lenno on tõesti tabava sulega.
Riia sümboliks on must kass – miks, see legend on raamatus ära pajatatud. Kahju on mul sellest, et Lenno must kass Sebastian olulisemaks tegelaseks ei saanud, peale selle, et ta Tallinnast illegaalsel ehk ilma kassipassita Riiga koliti. Ootasin ja ootasin kassijutte, sest ka ”tärnideks” teksti vahel oli kass, nii ei saanud teda kuidagi unustada, aga kassijutte ei tulnudki. Raamatus oli neid erinevaid ”kasse” veel, kes ellu äratati, aga siis taas natuke ära unustati. Kosmeetikakontserni Balti juht salapärane vana kõuts Fernando, iseloomuga kolleeg-kiisud Polina ja Karolina ja teised. Teisisõnu, mina oleks seda kontserni köögipoolt rohkem soovinud. Millestki seal saab alguse ka raamatu emotsionaalne tipphetk…
Lennol on õigus, läbipõlemisest tuleks rohkem kõnelda-kirjutada. Oli see siis aina suuremast töösse panustamisest või kodust kaugel elamisest või kombinatsioon neist kahest kokku… Lenno ise toob oma tekstis välja pigem välismaal elamise, sest sellest on avalikkuse ees vähem juttu olnud. Kodust äratulek ei ole ju niisama lihtne! Mulle jäi sügavalt meelde üks ta mõte: hotellitoas kohtud sa iseendaga, sest kodu sul kaasas ei ole. See on tõsi, ja see on lummav, aga just sealt uuest reaalsusest saab alguse teekond… kuhu? Lugedes Lenno ausaid mõtteid, tabas mind äratundmine: kunagi käesoleva sajandi alguses elasin mina New Yorgis ja üritasin varjata seda, et mul on hiiliv masendus. Erinevalt Lenno olukorrast ei olnud mul eriti palju tööd – olin väikse lapsega koduperenaine – ja sain oma mure pigem selle kaela ajada, õigemini öelda endale, et mis sa virised. Kõik peaks ju korras olema, vaata, kui ägedat elu sa elad, millised valikud sa oled teinud, et siia jõuda, kaugelt vaadates on kõik imeline! Aga sees miski kraabib. Ma hakkasin seepeale internetipäevikut pidama ja sellest sai ”Minu…” sarja esimese raamatu algus.
Arvan, et nii mitmeski ”Minu…” sarja raamatus on tegelikult seesama varjatud depressioon peidus, aga seda pole kas ise ära tuntud või pole julgetud sõnadesse panna. Aitäh Lennole selle eest, et ta oma läbipõlemist ei varjanud lugejate ees! Ja kuidas tema lugu kontsernis edasi läks, võite ise lugeda. Igatahes võrdleb ta end ”praakrobotiga, kellele püüti uut tarkvara installeerida”.